Peep Ehasalu: mulle ei meeldi iluuisutajad

Olen kaks kuud teinud tööd Eesti Inimõiguste Keskuses, lugenud ennast rohkem teemasse ja tõdenud, kui palju pean veel juurde õppima. Samas on ka põrgulikult huvitav, nagu uues kohas ikka. Paljud teemad on paraku vanad ja tuttavad, mis kerkivad jälle nagu kevadine muru.

Minul isiklikult ei ole ju oma õigustega probleeme, järelikult Eestis pole kellelgi probleeme inimõigustega – mis silmist, see meelest. Tavapäraselt inimlik hoiak. Suur osa Eesti inimestest võibki rahus öelda, et kõik on kenasti. Kui kusagil ongi mõni probleem, siis peab intensiivselt vaikima ning probleem laheneb iseenesest.

On sensitiivseid sõnu, mille väljaütlemine kõlab nagu puuks pungil liftis. Näiteks feminist, pagulane, homo ja lesbi. Mis inimõiguste teemad? Võtku vaiksemalt, siis ei tee ju keegi liiga!

Tõesti, vaikselt tohib olla. Ma lapsepõlvest mäletan, kuidas mingitel teemadel tasuski vait olla, et midagi ei juhtuks. Kui olid vait, ei juhtunudki. Nõuka ja stagna peaks olema ammu möödas, aga ikka eeldatakse, et enda erinevusi peaks vaikselt varjama. Siis vähemalt ei juhtu midagi. Ei edasi-, ega tagasiminekut.

Hirmsate sõnade taga

Mis need hirmsad sõnad siis tähendavad? Feminist soovib naistele meestega võrdseid võimalusi. Polegi midagi hirmsat. Palgalõhe, naiste võimalused laste kõrvalt tööle naasta, isade ja meeste muutunud roll. Ei peaks tegelema? Ei? kunagi tehti naiste valimisõiguse jaoks samuti „radikaalseid“ samme, häälekad naised muuhulgas avaldasid meelt ja kandsid pükse! Paraku iseenesest ühiskond ei muutu ja ka tänapäeva feminism nügib õigusi võrdsemaks. See ei tähenda sugude ärakaotamist või looduse vastu astumist, vaid püüdu hoiduda eelarvamuslikkusest ja stereotüüpidest. Meestel kah kergem.

Hetkega vererõhku tõstev sõnapaar „homod ja lesbid“ peaks tavalise hetero hoopiski külmaks jätma, sest vastassugupoolt ju ei segata. Aga ka nemad avaldavad meelt ja räägivad kõva häälega enda õigustest. Orientatsioon küll ei nakka, aga rõve on isegi ette kujutada. Uh! pea lõhkeb pelga mõtte peale. Oleks nad ometi vait, siis … õigus küll, see jutt juba oli.

Sõnad on ikka hirmuäratavamad kui elu ise.

Pagulastest ei hakka rääkimagi, see ajab mõnel ööune ära ja seda ei tahaks. Magama peab rahulikult ja mõelgu siis uinuja, et ka pagulased on … ikkagi inimesed. Kes see niimoodi oma kõrgist kõrgusest ütleski?

Oleks vale öelda, et ma ei saa hirmudest aru. Saan ikka. Võõras ja teistsugune, oma kogemusmaailmast ja eelistustest erinev maailmauudiste taustal tekitab võõristust. Minus samuti. Mõni teema või esineja on ka lihtsalt ebasümpaatne. Raske on ebasümpaatse inimese jutust mingit iva välja noppida, sellist ei taha nähagi, rääkima pingutusest kuulata. Samas – me pole ju mingid lumehelbekesed, et pingutusest loobuksime, onju?

Mulle ei meeldi näiteks iluuisutamine. Iga kord, kui ma vaatama hakkan, siis keegi kukub ja seda on lihtsalt valus vaadata. Uisutagu vaikselt omaette, miks nad peaksid teleekraanile tükkima! Ah et keegi tahab neid näha? Nojah, ja mingi vähemuse pärast pean mina kannatama!

Kuidas teeks mind paremaks inimeseks või parandaks ühiskonda, kui asuksin iluuisutajaid sots- või pärismeedias sõimama ja ilkuma nende kostüümide, liigutuste, stiili, värvi- ja muusikavaliku või mis iganes muude parameetrite üle? Saaksin ometigi kasutada oma sõnavabadust, minu võõrandamatut õigust! See poleks isegi vaenukõne. Ei! Kõigest vaikne ilkumine, teadlik ja tahtlik kius, sellest piisab. Võibolla aitaks see mind ennast neist paremaks pidada, kuid teiste alandamine mind või ülejäänud ühiskonda paremaks ei muudaks.

Kuhu ma kuulun?

Ma ei kaeba politseisse, kui keegi kasutab oma sõnavabadust mind sõimates. Piisavalt enesekindlaks on mind vorminud enamuses minust sõltumatud tegurid, nagu õnn omada toetavaid vanemaid ja sündida mehena. Muidugi on ka minul nõrkusehetki, mil solvan või solvun. Selles olen ilmselt üsna sarnane homode ja homofoobide, feministide ja šovinistide, pagulaste ja natsidega.

Mul on ka hulgaliselt grupitunnuseid, osa mu enda valikud, osade vastu ei saa ma midagi parata. Kuulun meeste hulka. Keskealiste ja eestlaste hulka. Kuulun feministide ja endiste sportlaste hulka. Kuulun kirjanike ja kiilanejate hulka. Kuulun lapsevanemate, abikaasade ja pereinimeste hulka. Kuulun autojuhtide ja inimeste hulka.

Loetelu identiteeti moodustavatest teguritest ei ole lõplik, see on ajas muutuv, ega sisalda minu negatiivseid omadusi, mis ei ole seotud niivõrd grupi kui iseloomuga. Neid püüan mõistagi varjata. Millise eelpool loetletud grupitunnuse põhjal võiks mulle aga näiteks peksa anda, vallandada või keelata osalemine valimistel? Mitte isikuomaduste, vaid grupitunnuste tõttu?

Kunagi tuleb muidugi aeg, mil ma pole enam keskealine ega kiilanev, vaid vana ja kiilakas. Nagu Bruce Willis või Vin Diesel. Kui kellelgi peaks olema sellise grupi aadressil midagi teravat öelda, siis eeldatavalt kutsutakse olukorda lahendama Dwayne Johnson.

Kiilakate gruppi kuuluv noormees lööks korra majja ja siis saaksid kõik aru, et sõimuta on kergem inimeseks jääda.

Jälle noogutavad minuga sarnaselt arvajad tunnustavalt ning eriarvajad leiavad mõne mahlaka epiteedi, enamasti pole inimeste fantaasial piire. Kord siiski jäi üks tuttav veidi abitult sõnu otsima, kui oli kuulanud mu arutluskäiku homoseksuaalide inimesteks pidamise kohta: „Sa oled ju, … sa oled ju … kuradi …“ Pakkusin, et äkki tahtis ta öelda näiteks „homosõber“? „Jah, just!“ oli tuttav tänulik, et nii vänge sõna tema eest ära ütlesin. Jäime sõbralikuks, ei pidanud Dwayne Johnsonit kutsuma.

Et mitte segadust suurendada, jätsin ütlemata, et tegelikult mulle ei meeldi homod ega lesbid, ei feministid ega pagulased. Grupina ja automaatselt ei meeldi mulle keegi. Meeldib ikka inimene, grupitunnustest sõltumata. Ka põlguse põhjus ei tohiks olla inimese grupikuuluvus – kaks kuud tööl ja ikka vanad jutud. Aga olulised.

NB! Jah, ma tean, et on kurjategijate grupid ja pedofiilide grupid ja igasuguseid gruppe, kelle esindajaid vangi pannakse. Eks süüdistagem keele imelist omadust tekitada segadust, sest põhjus ei saa ometigi olla meie mõttekrampides?

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, toimetaja, Eesti Inimõiguste Keskuse meediajuht ja Arvamusfestivali vabatahtlik. Loe artikleid (15)