Peep Ehasalu: vingumise kaitseks

Foto: Teater NO99

Pärast Eesti juubeli tähistamist ilmus rohkelt tähistamise kriitikat. Ja ilmus ka kriitika kriitikat, mis ütles, et pole vaja vinguda kõige üle, mis teile ei meeldi. Eriti pole vaja vinguda asjade üle, mis meile meeldivad.

Meenub anekdoot, kus mees lõhkus õlleputkat, sest sellel rippus silt „Vabandame, õlut ei ole“ – lõhkuja hinnangul eriti ilkuval ja mõnitaval toonil kirjutatud. Vingumine esindab sõnavabadust, aga seletava sõnaraamatu järgi pole tõesti vaja just „kimeda nasaalse häälega hädaldada, haliseda, viriseda; nutta; sellise häälega midagi ütelda.“ Pahatihti mõeldakse oma peas see kime nasaalsus juurde täitsa normaalsele jutule, enda tõekspidamised või arvamused on lihtsalt erinevad.

Vingumise taunimine on südamelähedane ka ajakirjandusele, kes üllitab tuima järjekindlusega noppeid ja tsitaate sotsiaalmeediast ja kommentaariumidest. Kui neid parasjagu käepärast pole, siis pöördutakse mõne sõnakama arvaja poole ja saadakse vajalik ving kätte. Seejärel võtavad sõna toimetajad ja kurdavad, et selline kohutav vingumine peab lõppema.

Muidugi saan aru ajakirjanike keerulisest rollist, kus ühelt poolt peab pakkuma pidevalt uut ja klikirohket sisu, samas püsib soov kvantiteedi kõrval ka midagi kvaliteetsemat teha. Ometigi peaksid just nemad aduma, et kui inimene X ütles ühe lause, mida paljundati kümnesse kanalisse, siis ei ole X seda lauset öelnud kümme korda, vaid ikka ainult üks. Vingumiseks muutus see lause just paljundamise ajal. Kui ma näen sama sisu erinevas sõnastuses kümme korda, siis viskab mul ka üle. Ärge siis paljundage!

NO99 juubelietendusega seotud seltskond koosnes intelligentsetest inimestest ja kahtlemata oli paljude vaatajate pahameel etenduse retseptsiooni sisse kirjutatud. Ma sain etendusest aru alles pärast Heili Sibritsa artiklit, mis andis kenasti lähemat selgitust. Kui ta pelgalt etendust vaadates kõigest aru sai ja tsitaatide allikaid teadis, siis müts maha. Ilmselt on loetud hulk inimesi, kes sama suudavad. Etendus ajas mind paraku poole peal ohjeldamatult naerma, sest perega kiluvõileibade taga pidulikku õhtut nautides oli see üks tõeliselt sürr vahepala, mis eeldanuks rohkemat süvenemist. Ma ei pahandanud, on ju naer tervise ja hea tuju pant.

Pärast hakkasin mõtlema, et peamiselt kultuurieliidile mõistetav lavastus lükkab järgmisel aastal rohkem osalejaid tõrvikurongkäiku, kus oodataksegi lihtsat rahvast nagu varem teleka ette. Mis sa sellist eliidi pidu ikka vaatad, kui samal ajal kutsutakse kaasa vahva rahvaliku tulemänguga. Ja eriti, kui peol osalenud pärast kurdavad, et neil oli nii tore pidu, aga nüüd vingutakse ja kadetsetakse. Mul on hea ja mu perel on hea, järelikult on kõigil kõik hästi ja kõik näevad maailma sarnaselt minuga. Sama kehtib ka vastupidi – mul on halb, mu perel on halb, järelikult on kõigil kõik halvasti. See on inimlik, distantsilt vaatamine on keeruline, tihtipeale võimatuna näiv pingutus.

Lugesin hoolikalt erinevat nn vingu ja tegelikult avaldasid inimesed oma arvamust üsna viisakalt.

Mõnele vastuvõtt lihtsalt meeldis või siis lihtsalt ei meeldinud, mõni analüüsis ka lähemalt. Vinguja on vaba vinguma, kui loomingu koht ja aeg õiged ei tundu. Loomeinimene on aga vaba looma – vingumine ei tohi seada piire.

Milliseid näiteid toob sõnaraamat vingumise kohta? „Rahapuudus, vaesus paneb vinguma. Näljased lapsed vingusid haledasti. /—/ Kalurid vinguvad, et tänavu on kala vähe. /—/ Poiss ainult vingus hoopide all. /—/ Kirikuportaalide ees oli karjakaupa kerjuseid, kes vingusid almuseid.“ Näidete põhjal võib oletada, et ka vingumisel on kaugemad põhjused, millega tegeleda.

Mullegi ei meeldi vingumine vingumise pärast, aga kui kellelegi miskit ei meeldi, siis las vingub. Mis oleks alternatiiv? Eks ikka frustratsioon, stress ja südamehaigused. Õnneks on meil vaba ajakirjandus, mis tohib vingu vabalt lugejatele vahendada. Ent ka vingu piiramine sõltub ajakirjandusest – nii ühte kui teistpidi peaks oma lugejaid kaitsma frustratsiooni, stressi ja südamehaiguste eest.

NB! Inimesed, kes võimupositsioonilt sõimavad ja teisi alandavad, ei vaja kaitset. Kaitset vajavad tavalised vingujad, usual whiners like us.

Vaata “NO31 Teekond” täispikkuses (59min)

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, toimetaja ja Eesti Inimõiguste Keskuse kommunikatsioonijuht. Kord kuus jagab Peep Edasi lugejatega oma mõtteid ja tähelepanekuid ümbritseva kohta kommunikatsioonieksperdi vaatenurgast. Loe artikleid (13)