Eesti keeles on palju võimalusi. Me saame keelt näidata, talitseda, väänata, teritada, peksta, kanda ja sõlme keerata, oskuse korral võime murda seda murdes või murrakus. Mõne inimese keelekasutus kipub suisa silma torkama, teinekord tunneme jällegi, kuidas meile keelt hoopis kõrva aetakse. Sedapuhku pani aga kulmu kergitama ja mõtet jooksutama Vikerraadiost kuuldud “Keelesäuts. Talla all tallel”, kus vaadeldi sõnade tald, tallel ja tall päritolu. Arutleb tõlkija ja literaat Tarvi Talv.

Viidatud lühike käsitlus algas ilusa näidislausega “Meie mälu on nagu ladu, kus on kõik tallel”, mida võib antud kontekstis parafraseerida ka nii, et “Meie ühissõnavara on nagu ladu, kus on kõik tallel”. Leksika on justkui kindel panipaik, kuhu oleme järjepideva kultuuri kandjatena oma peamisi suhtlusvahendeid ajapikku hoiustanud. Iseasi, kas alati teame või mäletame, kust selle varanduse kokku oleme toonud, kuidas seda kunagi kasutanud ja kuhu edasiseks talletanud.

Sõnade tallele panema ja tallel mõistmisega ei teki pea kellelgi raskusi. Seevastu säutsutud seisukoht, et nende ühiseks päritolujuureks on eesti keeles tald ja lähemates sugulaskeeltes talla, ei anna meile lõppjäreldusena just kuigi palju selgust juurde. Teadmine, et tald on väga erinevate objektide toetuspunkt mingile stabiilsele ja kindlale alusele (ning väga sageli just maapinnale), lükkab küsimuse “Kust on tulnud sõna tald?” lihtsalt edasi.