Miks me aina aplodeerime seistes? Kas tõesti on teatris kõik nii hea? Nii küsib kultuurihuviline Mart Raamat.

Sügisilmad kuulutavad taaskordse viljaka teatrisuve lõppu. Eesti inimene armastab teatrit ning kohati jäi mulje, et vaat et kõik kiigeplatsid ja metsatukad võõrustasid suvekuudel mõnd eriilmelist teatritükki. Sama soojaga tõmmatakse käima uus teatrihooaeg – ajalehtede pealkirjad lubavad igal juhul, et publikul igav ei hakka. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti teatrite lavastuste arv pea kahekordistunud ning eeldada võiks, et laiem valik võiks kaasa tuua ka teatrisõprade kriitikameele arengu ning ainult tõelise näitekunsti créme de la créme’i tunnustamise. Vastuoluliselt on aga viimasel ajal hoopis etenduste lõpus pea alati näha publikut ennastunustavalt püstijalu aplodeerides trupile hosiannat laulmas.

Veel mõni aasta tagasi oli teatrisaalis etenduse lõppedes püsti tõusmine märk sellest, et trupp oli saanud hakkama millegi täiesti erakordsega ja etenduse kunstiline ja sisuline tase ületas tavapärast teatrielamust. Sealjuures oskas publik hinnata tüki terviklikkust ning ovatsioonideks ei piisanud ainult andekatest näitlejatöödest. Lavastusega pidi lavastaja suutma arusaadavalt edasi anda ka sügavama idee ja mõtte, mida toetas ühtlaselt kulgev lavalugu ja peensusteni välja arendatud karakterid. Nii päädis vanadel headel aegadel teatrietendus püstiaplodeerimisega vaid tõesti harvadel, erilistel ja suurepärastel juhtudel. Miks nüüd aga tunnustame samaväärselt ka igas vaates keskpärast lavastust ja näitlejatöid?

Mart Raamat

Mart Raamat on Tartu Ülikoolis lõpetanud Euroopa Liidu ja Venemaa õpingute magistriõppekava ja täiendanud ennast Saksamaal, Aserbaidžaanis ja Venemaal. Ta on tegelenud valdavalt energeetika-, kliima- ja transpordiküsimustega esmalt Keskkonnaministeeriumis, siis lobistina Õliühingus ja hetkel ühisliikuvusteenustele keskendunud Mootor Grupis. Ta suhtub kirglikult spordikultuuri ja tunneb sügavat huvi kogu kultuuri- ja sotsiaalelu ekstreemumite vastu. Loe artikleid (2)