Postsovetlikkus on meie ühiskonda sisse kirjutatud vähemalt kolmel eri moel: ajalooga, desovetiseerimise puudumisega ja varandusliku ebavõrdsuse ühe algpõhjusega. Punamentide teisaldamine ei kõrvalda neist kolmest ühtki, kui, siis oleks see puhtsümboolne desovetiseerimine. Midagi muidugi teisaldada tuleb, aga teisaldamise kõrval tuleks rohkem mõelda ka teisendamisele, leiab Erkki Luuk.
Olgem ausad, ENSV lipp sobis Juhan Smuuli bareljeefi kõrvale nagu rusikas silmaauku. Kusjuures bareljeefi kõrvale oli keegi möödunud aegade anonüümne ettenägija selle jaoks ettenägelikult isegi vardahoidja paigaldanud.
Tõsi, nii lipu kui sel leiduva sirbi ja vasara kujul leiduv kommunistlik sümboolika on problemaatiline – problemaatilisus, mis on omakorda muidugi vaieldav(1). Kas see lipp Smuuli kõrval on ikka “genotsiidi, inimsusevastase kuriteo /—/ toimepanemisega seotud sümboli” avalik eksponeerimine “neid tegusid toetaval või õigustaval viisil“? A priori kindlasti mitte. Nii või teisiti, lipult sirbi ja vasara eemaldamisega saaks sest paragrahvist edukalt mööda nihverdada(2). Samas, olgem ausad, on terava sinise lainega punane lipp kuidagi lage ja kurb, umbes nagu mõne Lõuna-Hiina mere atolli Hiinast juhitava nukuriigi oma. Midagi – kasvõi nt kollane ristkülik – võiks seal sirbi ja vasara asemel ikkagi olla. Ja kui keegi küsib, et mida see ristkülik sümboliseerib, siis võib nt öelda, et “kullakangi”.
