Jan Kaus. Sillamäe utoopia

Jan Kausi reportaaž külaskäigust Sillamäele.

Käisin hiljuti elus esimest korda Sillamäel. Ei kõla just uudisena, Sillamäe ei asu ju teab mis kaugel. Ent siiski – ma liigun üsna palju Eesti peal ringi, tallinlasena satun suurematesse Eesti linnadesse vähemalt korra aastas; Tartusse, Pärnusse, Viljandisse, Rakverre kindlasti ka sagedamalt. Seega jäin mõtlema, miks ma polnud kunagi Sillamäel käinud. Teistesse Ida-Virumaa linnadesse on mul samuti olnud korduvalt asja. Arvatavasti peitub põhipõhjus selles, et Sillamäel elavad peamiselt venelased. Narvas muidugi ka, ent Narva on sõlmpunkt, kuhu mitmed jõujooned kokku jooksevad; see on koht, mille nimel võideldakse. Kuigi Narva (nojah, õieti küll Peterburi) maantee läbib Sillamäed, jääb linna kese ikkagi peamagistraalist kõrvale. Seega on Sillamäe kõrvaline asula nii geograafilises kui ka mentaalses mõttes. Sillamäe on nagu riik riigis, võõrkeha, mingi pimesoolelaadne tükk, või siis hoopis linnasuurune vaakum, mis ei kuulugi justkui Eestisse ega Eestile. Ja sellist positsiooni ei saa sillamäelastele endile pahaks panna, nemad ja nende eelkäijad kuhjati kokku kõikjalt Nõukogude Liidust, kus vabadus oli teatavasti päris defitsiitne kaup.

Kultuurilisele eraklusele lisandub „mõttetu eesti väikelinna“ aura – kui kõndisime Sillamäe kuulsal stalinistlikul Mere puiesteel, kohtasime vaid paari inimest. Korraks tekkis tunne, et puiestee oli renoveeritud ja reserveeritud ennekõike põhjatuulele, kes talle pakutud võimaluse ka täiel rinnal ära kasutas. Tõsi, Sillamäe taristusse on riik kenasti investeerinud, rannapromenaad lausa kutsus sörkima ja aega vabas õhus veetma; lihtsalt tol hetkel, kui ma sinna sattusin, mõjus linn mahajäetuna. Sillamäe on üks neid paiku, kus Ida-Virumaa paradoksaalsus selgelt esile tuleb: ilus, kohati suurejooneline maastik, antud juhul mereäärne avarus, millele vastandub kõledavõitu arhitektuur.

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (11)