“Sotsiaalmeedia pole lihtsalt sõltuvus. Sellest on saanud sõjatsoon. Võib-olla on see alati seda olnud, virtuaalne linnastu, kus õnnetud inimesed kaebavad üksteise peale ja klaarivad arveid.” Justin Petrone kirjeldab võõrutusvaevu sotsiaalmeediast.

Teisipäev, 21. september oli esimene päev, mil ma polnud sotsiaalmeedias. Juhtumisi oli see ka mu isa sünnipäev, aga need kaks sündmust polnud seotud. Tundsin end süüdi, et mind polnud seal, talle avalikult õnne soovimas, kuid see tõstis järgmise segadusseajava küsimuse: kus oli see “seal”, kus ma pidanuksin olema? See kõlab mingi absurdse luuletusena. Vanal ajal oleksin saatnud isale kaardi. See oleks toimunud tunnistajateta. Ma poleks läinud tänavale valjult tundeid kuulutama. Me oleksime võinud kokku saada, jah, ja me võinuksime torti süüa. Keegi oleks teinud pilti. Mul pole õrna aimugi, kus on see “seal”, kus ma pidin sel päeval, mu isa sünnipäeval, olema, aga mul oli tunne, et ma polnud kohal. Kui see üldse on koht.