Kunstikriitik Maria Helen Känd vaatleb nimeka ameerika feministliku kunstipioneeri Judy Chicago näitel, miks ja mil viisil on viineripidu kunstimajades ja näitusesaalides alates eelmise sajandi lõpukümnenditest mitmekesistunud feministlike autoripositsioonide ja teemadega.
Artiklitesari “Süütu pilk” sisaldab persoonilugusid, kus kunstikriitikud Hanno Soans ja Maria Helen Känd tutvustavad Edasi lugejatele kunstiajalooliselt olulisi tegijaid XX ja XXI sajandi kunstielus, keskendudes autoripositsioonidele, milleta tänane päev kunstis oleks tunduvalt vaesem. Autorid kirjutavad põhilugusid kordamööda, kusjuures teine lisab põhiautorile alati kommentaari.
2010. aastal sattusin hilisteismelisena esimest korda Viinis moodsa kunsti muuseumi MUMOK näitusele “Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe”. Mu teadmised kunstist piirdusid 20. sajandi alguse modernismi ja 1960ndate popkunstiga, milleni paraku kunstiajalooõpikud enamasti ajateljel küündivad. Toona tuli paraja üllatusena, et soorollide murdmine ja naiseks olemise tõlgendamine võib olla näituse teemaks. Mõni aasta hiljem EKA-s õppides sai veel selgemaks, et naiste õigused, kogemused ja väärtused pole mitte ainult võimalik näituseteema, vaid kunsti kese täna lasubki paljuski sotsiaalpoliitikal ning ajalooliselt kõrvale jäetud ja visuaalkultuuris kitsalt või alakajastatud inimkogemustel – kõne all on naised, mustanahalised, LGTBQ+ kogukond, koloniseeritud rahvad, erivajadustega inimesed jne.