Hädad, millega inimene psühholoogi juurde jõuab, ei ole tekkinud üleöö ja ühe-kahe mõjuri tõttu. Halvast tundest tahetakse üldiselt vabaneda, või vähemalt seda leevendada. Kiirustamine ei too kestvaid lahendusi, vaid pelgalt muudab sümptomeid. Tõeline muutus sisemaailma tasakaalu paremaks hoidmiseks võtab aega.
Aeg on ainuke tõeline ressurss ja valuuta. Nooruses tundub seda olevat piiramatu hulk, ent mida aasta edasi, seda napimaks aega näib jäävat. Aeg on seetõttu väga isiklik. Sellest, et aeg on olemas olnud aegade algusest saadik, on vähe lohutust, kui sinu enese päevad lõppu on tiksumas. Võib-olla seepärast on ka kiirus, kiirustamine, tormamine inimest saatnud juba kes-teab-kui-kaua, võib-olla samuti aegade algusest. Kiirus on meile raamistatud kui väärtus, headuse mõõt, hinnalisuse määraja. Kiired autod, kiirtoidurestoranid, kiired lahendused, kiirelt elatud elu, kiired… matused? Ajast on saanud kahanev ressurss. Oma töös inimestega tajun aja kulgemist, tähendust ja tähenduste muutumist pikemas vaates. Lihtsustatult – loodetavasti mitte kellelegi liiga tehes – võiksin jagada minu juurde jõudvad inimesed kiirustajateks ja kulgejateks.