Käisin mõnda aega tagasi Turu Linnateatris vaatamas muusikali “Hiljaiset sillat”, tõlkes “Vaiksed sillad”, mille libreto baseerub legendaarsel Hollywoody filmil “Madissoni maakonna sillad”, Clint Eastwoodi ja Meryl Streepe’iga peaosades. Tegemist oli pool-vabatahtliku reisiga. See tähendab, et ise poleks ma vast valinud ei sellist teatritükki ega sihtkohta. Otsus langetati justkui minu eest ning mul ei jäänud suurt midagi muud üle, kui lasta end lihtsalt vooluga kaasa vedada.
Ma ei ole suur muusikalide fänn ega pole ma kuulnud ka eriti midagi Turu linnast. Igal juhul, ma poleks iseseisvalt iialgi tulnud selle peale, et minna teatrisse just sinna ja veel muusikali vaatama! Turu oli siiani olnud mu kujutluses küll üks vana ülikoolilinn, lisaks olin kuulnud ka, et linna väravast algab meretee Turu saarestikku, kus tänasel päeval muuhulgas “parem rahvas” oma paatide ja purjekatega seilamas käib.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
