Väikesed on nunnud. Kassipojad ja kutsikad, inimesed ja isegi põrsad – väike isend on selgelt armsam. Sotsiaalmeediasse postitatud fotodel olevate kasside keskmine vanus jääb kaugelt alla kasside keskmisele vanusele. Kes see ikka suure kõutsi fotot laigib. Inimese esimene eluaasta on seal samuti paremini esindatud kui viiekümne kuues või seitsmekümne kaheksas.
Aga väikseks jääda me ei taha. Me sirutume suurte asjade poole. Isegi nunnukonkursil ei otsita väikest armast kapsapead, vaid seda valla suurimat. Elu eesmärk ei saa olla mingi kribu-krabu. Valmistuda tuleb suurteks tegudeks, mõelda tasub suurtes mastaapides. Unistada tuleb suurelt.
Me tahame kõiges ikka suuremat, tugevamat, võimsamat ja kiiremat. Me mõõdame oma õpitulemusi ja edukust, tootlikkust ja kasvu kõiges, kus vähegi võimalik. Mõõdame ja võrdleme ning teame, et kes suudab rohkem, see on parem. See jõuab kõrgemale ning jõuab sinna kiiremini. Suurekaliibrilist tegijat võetakse rohkem kuulda. Tema mõjujõud on suurem, sest ta on targem ja tugevam. Nõrgad jäävad maha – me teame, et see on maailma viis. See ei ole ilus. Keegi ei ütle, et see oleks tore või vahva, aga pea kõik soostuvad, et see on paratamatu. Mõni ütleb seda välja jultunult ja armutult, teine pehmemalt ja läbi lillede, aga salata me seda ei saa. Elus lihtsalt on nii. Maailm on suurte ja tugevate päralt. Loodusseadus, olelusvõitlus ja muud sellised meist sõltumatud asjaolud aitavad meil seda põhjendada. Need annavad meile sõnavara vabandamaks välja olukorda, mis sobib hästi kokku meie inimliku loomusega. Sest ise tahaks ka olla suur. Või kui ise ei suuda, siis võiks seda olla vähemalt meie lapsed. Me armastame tugevat ning ihaleme suurt.
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (63)
