Ööpäeva jooksul on meie kõigi käsutuses 24 tundi, kuid mõnikord tundub neid tunde olevat kas ülearu palju või, järjest sagedamini, hoopis häbematult vähe, kirjutab Tartu ülikooli infoteaduste lektor Krista Lepik ERRi portaalis Novaator.

Viimasel juhul ütlevad teadlased Halliki Harro-Loit ja Triin Vihalemm teoses “Eesti ühiskond kiirenevas ajas“ (2017), et tegemist on sotsiaalse aja tihenemise ja kiirenemisega. Nad kirjeldavad, et sotsiaalse aja tihenemist ja kiirenemist iseloomustavad väga hästi erinevad tähtajad, pidevad katkestused ja ümberlülitumised tööelus, kindlate tegevuste jaoks paika pandud ajaakende kadu – kuna igapäevaselt võib ette tulla ettenägematuid sündmusi, tuleb oma igapäevaelu organiseerida võimalikult paindlikult.

Taolise ajasurvega toimetulekuks püüavad inimesed rakendada rööptegutsemist ehk mitme tegevuse sooritamist samal ajal, kuid on iseasi, kas nad pideva rööptegutsemisega ka rahule jäävad.

Kui Triin Vihalemm ja Marju Lauristin kirjutasid samas väljaandes seda, kui hästi saavad inimesed aega kasutada töö, suhtlemise, kultuuri tarbimise jms tarbeks nõnda, et näiteks mõju tervisele ja meeleolule oleks sealjuures positiivne, ilmnes, et erinevate inimeste võimalused ja huvid rööptegutsemise osas võivad olla väga erinevad. Nii võib rööptegutsemine tulenevalt paiknemisest elukaarel ja tööpõllul olla ühele rõõm ja edasipürgimise vahend, kuid teisele rahulolematuse ning ajastressi allikas.

Nagu öeldud, võib meie käsutuses oleva aja tajumine olla väga erinev. Kui mõne ootaja aeg on pikk, siis teisel ei ole aega silmagi sügada. Ajahädas olijatele mõeldes on kokku pandud hulgaliselt kasulikke veebisaite, rääkimata raamatutest, millest paljud on pühendatud ajajuhtimise teemale. Iroonilisel kombel suunavad sedasorti käsitlused vaest ajanäljast võitma aega, et veelgi rohkem teha, kuid lõpuks on ka inimvõimetel piir, ilmutagu see ennast siis mõne terviseprobleemi või suhetesse tekkinud kriisi näol.

Vahest oleks sel juhul mõistlikum hoopis eneselt küsida: mida saaks teha vähem, aga nutikamalt? Või kuidas töötada või õppida nii, et töine tegevus tunduks nõnda mõnus, et peaaegu unustadki end seda tegema?

Aeglane töö ei tähenda laisklemist ega aeglasi liigutusi.

Kui olete kuulnud aeglasest toidust kiirtoidu vastandina ja võimalik, et valmistate seda ise ka, siis olete arvatavasti hea maitse, toidu nautimise ning kohaliku toidu sõber. Aeglane töögi eeldab korralikult tehtud töö nautimist, põhjalikkust, kohaliku eelistamist masslahendustele, aga ka tervise ja rahulolu seadmist esikohale.

Mingis teatud karjäärietapis võib aeglase töö mõtteline vastand kiirtöö tunduda ju kasulik vahend enese väärtuse tõestamiseks, kuid sealjuures tekkivate vigade parandamine võib võtta rohkem aega kui juba algselt mõistliku kiirusega tegutsemine. Ka entusiastlik ületundide tegemine võib paista hea mõte (öeldakse suisa: kiida lolli ja loll teeb veel rohkem!), kuid pikaajaliselt sellises tempos töötada paraku ei saa.

Kombineeri aeglast tööd kiire tööga

Niisiis, missugused on olulisemad aeglase töö põhimõtetele vastavad võtted, mis aitaksid igapäevatööd teha põhjalikumalt ning olemasolevas hetkes keskendunumalt? Morgaine Gerlach on neist koostanud väikese nimekirja, tõenäoliselt suudate teiegi neist inspiratsiooni ammutades leida mõne endale sobiva nipi.

• Tee hommikul enda jaoks lühike nimekiri vajalikest asjadest, varudes sealjuures igale tööle kaks korda rohkem aega kui muidu.
• Pea pause ja kasuta neid heade suhete hoidmiseks kolleegidega – suhtle nendega kas otseselt või ka veebi vahendusel.
• Väldi igasugust rööptegutsemist. Näiteks muu töö kõrvalt iga viie minuti tagant e-kirjade kontrollimine on tegelikult kohustuslik üpris vähestele meist; võib-olla piisab paarist korrast päevas?
• Nii enne kui ka pärast tööpäeva võta pisikesi puhkehetki puhtalt iseendale. Ja lõpuks tuleb olla kannatlik, sest ka aeglane töö võtab aega.

Kui arutasime Tartu ülikooli rahvaraamatukoguhoidjate suveakadeemial osalejatega aeglase töö üle, siis ilmnes, et mõiste ise ei pruukinud küll tuttav ette tulla, kuid väga paljud kohal viibinud raamatukoguhoidjaist on oma töös aeglase töö võtteid siiski kasutanud.

Peale eelnevalt mainitud nippide, millest mõnigi oli juba kasutusel, mainis mõni n-ö hommikuinimene hommikul varem tööle minekut – hommikul vara saab rahus ja vaikuses mõelda, mis algaval päeval juhtuma hakkab, teha joogaharjutusi, pisut pikutada. Kel veab, saab päeva jooksul tegeleda talle meeldivate asjadega: näiteks vaadata üle uute raamatute nimekirju, luua raamatukogus väikeste võtetega õdusat õhkkonda.

Ka töötamine omas tempos, oma plaanide ja pauside alusel iseloomustab aeglast tööd.

Kõik eelnevalt mainitud aeglase töö võtted annavad, nagu üks osalejatest tagastatud töölehel kenasti kokku võttis, “võimaluse oma ülesannetesse süüvida, muuta need meeldivaks, tunda tööst rõõmu”.

Hoolimata erinevate nippide teadvustamisest võib tekkida paratamatult küsimus: kui lihtne või keeruline on raamatukoguhoidjal tegelikult teha aeglast tööd?

Aeglane töö, mille mõte on muuta oma tööpäev meeldivaks, võib olla eriti valus teema, kui igapäevatöö sarnanebki oravarattas lippamisele ning tundub, et ülemäära kiirest töötempost pole kuidagi võimalik lahti saada. Ootamatud vahejuhtumised (aknast hakkab vett läbi sadama), kiiret reageerimist nõudvad telefonikõned või kirjad, n-ö jooksvalt lisanduvad kiiret täitmist eeldavad toimetused on suveakadeemial osalenute arvates paratamatud aeglase töö takistajad või pidurdajad – me ei saa neid ette näha, vaid ainult arvestada, et ootamatused on paratamatu osa tööst.

Sarnased probleemid võivad tekkida ka ükskõik missugusel muul elualal, kus ei ole võimalik sättida endale tööpäeva jooksul oma mõnusat töövoogu. Siinkohal väärib proovimist aeglase töö kombineerimine n-ö kiire tööga: miks mitte püüda leida nädalas natuke aega, mil on võimalik näiteks keerulisematesse ülesannetesse süüvida? Eespool mainitud aeglase töö võtted on sealjuures kindlasti abiks – kui mitte ka kõik, siis vähemalt mõni neist.