Marko Mäetamm: kuidas teha kunstinäitust?

Et teha kunstinäitust, peab sul olema selleks kõigepealt mingisugune sisemine vajadus ja idee. Seejärel tuleb sul teha valmis teosed. Teosed võivad olla mistahes tehnikas, aga oluline on, et inimestel oleks neid huvitav vaadata. Seetõttu ei tee paha kui su teosed räägivad (muidugi ülekantud mõttes) millestki, mis huvitaks ka teisei inimesi peale sinu enda.

Teoste väline kuju ja vorm võiksid olla pilkupüüdvad. Teostus võiks paista vähemalt välispidisel vaatlusel kvaliteetne ja korralik. Kui tegu on lõuendil maaliga, siis lõuend võiks olla ilusasti pingutatud ja raam ei tohiks kiskuda propellerisse. Kui töö on paberil, siis peaksid otsustama, kas seda eksponeerida raamitult või niisama ja sellest lähtuvalt valima ka eksponeerimise tehnilise lahenduse. Kui tegu on kolmemõõtmelise objektiga, siis on sul kindlasti tarvis leida mõni alus, mille peale see näituseruumis asetada. Väiksemate ja õrnemate objektide puhul pead arvestama, et inimesed võivad sellele kas kogemata või uudishimist ära rikkuda – kas siis niisama möödaminnes mantlisabaga pihta minnes või kuidas iganes. Seetõttu tuleks väiksemad ja õrnemad asjad panna kõrgemale ja vajadusel isegi klaasi alla või vitriini.

Kui on tegu videoga, siis pead kõigemealt olema kindel, et sul on, millest seda näidata. Teiseks pead vaatama, kas see töö sobib paremini näidata suurel või väikesel ekraanil või peaks katsuma seda hoopis seina peale projitseerida. Viimase variandi korral pead jällegi arvestama sellege, et projektsiooni jaoks peab sul olema suhteliselt pime ruum. Kui videol on ka heli, siis on sul tarvis ka kõlareid. Väiksemas ruumis piisab tavaliselst arvutikõlaritest, suuremas aja tuleks kasutada võimendit ja suuremaid kõlareid. Kui seal näitusekohas neid ei ole ja sul neid endal ka ei ole, siis katsu leida koht, kust neid laenata või halvemal juhul rentida.

Väga oluline moment näituse tegemisel on tööde näitusepaika saamine. Kui näitusepaik on lähedal ja tööd kerged, siis võib seda teha käsitsi. Kui näitusepaik on aga kaugel ja tööd rasked, tuleb leida mingisugune transport. Parem on niisugune transport, kus tööd kannatada ei saa.

Ja ära unusta tööde pakkimist! Pakkida tuleb nii, et tööd tassides kusagile pihta minnes katki ei läheks. Lihtsaim ja levinuim vahend selleks on mullikile. See on niisugune kile, mille sees on õhumullid ja see on tegelikult ka päris kallis materjal, aga hoolikalt tegutsedes saad ühte ja sama kilet mitu korda kasutada. Seega – kui sa tööd lahti pakid, siis tee sedas ettevaatlikult ja hoia kiled ilusasti alles. Nii saad peale näitust neid uuesti kasutada.

Kui oled oma tööd näitusepaika saanud, siis tuleb sul otsustada, millises järjekorras ja mis moel sa nad üles paned.

See on väga vastutusrikas moment, sest sul võivad olla väga head tööd, aga kui sa need koledasti üles paned, siis pole sellest mitte mingisugust kasu. Osava ja stiilse ülespanekuga võid aga teha keskpärastegi töödega suhteliselt talutava näituse. Mingit kindlat retsepti tööde ülespanekul ei olegi, tuleb lihtsalt vaadata, kuidas parem tundub. Kui tööd on pakitud nii, et need kilest läbi paistavad, siis soovitan neid hoida kujunduse tegemise ajal pakituna. Pead neid ju mitu korda siia-sinna tõstma ja pakitud kujul on seda turvalisem ning hooletum teha. Lahtipakitud tööde puhul peaksid kindlasti kasutama valgeid kindaid või olema muidu ülimalt ettevaatlik.

Kunstinäituse ettevalmistus

Kujunduse tegemisel peaksid arvestama ka seda, et tööd üksteist ära ei söö. Seda muidugi jälle ülekantud mõttes, aga tähendab see seda, et kui valed tööd on omavahel kõrvuti, siis võib juhtuda, et üks neist muutub kuidagi nõmedaks või siis isegi mõlemad. Sellest saad aga aru ainult proovimise ja vaatlemise teel.

Üks hea variant on kasutada kujunduse tegemisel kellegi abi. Asi on selles, autorina pole sul omaenda tööde suhtes tegelikult eriti objektiivset pilku. Puudub distants, nagu öeldakse.

Kõrvalise abi kasutamise oht on aga see, et su enda algne idee võib nõrgeneda või üldse kaduma minna.

Muidugi pole välistatud seegi variant, et uus idee on su enda omast parem ja see toob näitusele üldjoontes isegi kasu. Võib aga juhtuda ka vastupidi.

Kui näituse kujundus on paigas, siis alagab näituse ülespanek ehk monteerimine. Täpsemalt tähendab see seda, et tuleb leida tehnilised lahendused tööde seina kinnitamiseks ja videotehnika installeerimiseks. Ka see on tegelikult ülimalt vastutusrikas moment, sest tuleb tagada, et teos ei kukuks näituse jooksul seina pealt alla. Raskemad asjad tuleb kinnitada pikemate kruvide või naeltega, kergemate puhul piisab lühematest. Vajadusel tuleb puurida ette augud ja kasutada tüübleid. Selleks, et asjad saaksid seina ilusasti sirgelt, tuleks kasutada loodi. Võib juhtuda, et näitusepaiga seinad, laed või põrand ise ei ole loodis. Sellisel juhul võib tunduda, et loodiga sirgelt seina pandud tööd tunduvad silma järgi viltu olevat. Siis tulebki lihtsalt lähtuda sellest, kuidas silmaga õigem tundub.

Videotehnika puhul peab vaatama, kuidas vedada juhtmed nii, et need jalgu ei jääks ja kole vaadata ei oleks. Ilmtingimata neid peitma ja maskeerima ei peaks, sest me ju kõik teame, et need asjad töötavad elektriga ja kodus me ju ka televiisori juhet seina sisse ei süvista ja valgeks ei värvi. Aga see on suuresti maitse küsimus.

Objektide eksponeerimiseks kasutatavad alused või poodiumid peaksid nägema enam-vähem puhtad ja siledad välja, sest nii tõmbavad need vähem tähelepanu ja tööd pääsevad paremini löögile.

Kui tööd on üleval, tuleb sättida paika valgus. Jälgi, et ei tekiks nõmedaid varje ega peegeldusi ja et kõik tööd saaksid ikka enam-vähem võrdselt välja valgustatud. Lõuendite puhul vaata, et valguse nurk ei tooks välja lõuendi volte, juhul kui lõuend peaks olema ebakorrektselt pingutatud, vaid hoopiks peidaks need.

Kui näitus on valmis, tuleb sul see avada.

Selleks tuleb tegelikult juba mõnda aega enne avamist (Eesti tingimustes ca nädal) välja saata pressiteade, mis võtab lühidalt kokku selle, millest näitus räägib. Ja tingimata tuleb välja saata ka kutsed, et inimesed teaks näituse avamisele tulla. Iseäranis hoolikalt peab teavitama ajakirjandust ja erinevaid meediakanaleid, sest siis on võimalus, et su näitus leiab ka kajastamist. Viimane on ülimalt oluline, sest teha näitust nii, et keegi sellest ei tea ja rahvas ei käi – sellel ei ole mitte mingisugust mõtet.

Näituse avamisel peaksid kohaletulnutele kindlasti midagi pakkuma. Alkohoolseltest jookidest sobib õlu või vein, alkoholivabadest sobib väga hästi lihtsalt vesi. Arvestama pead, et mida rohkem sul on avamisel alkoholi, seda kauem inimesed kohal on. Vee kogus siin väga suurt rolli ei mängi.

Kui näitus avatud, ole valmis selleks, et sind tabab sooritusjärgne stress.

See on lohutamatu tühjusetunne ja mure selle pärast, et asi ei tulnud ikkagi nii hea välja kui sa tahtsid. Selle tundega ei ole sul mingistugust mõtet võidelda. Pigem tunneta seda kogu naha ja karvadega nagu öeldakse ja ela see sada protsenti läbi. Arvesta, et midagi asjalikku sa selles meeleseisundis viibides teha ei suuda. Lepi sellega. Sõltuvalt su närvikavast võid sa selles faasis viibida paarist päevast kuni poole aastani. Seejärel algab aga kõik taas otsast peale.

Head näituse tegemist!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (80)