Seeneniidistiku kasutusvõimalused ajavad üha uusi võrseid meie igapäevaellu, täheldab Raul Oreškin.
Vaatasin äsja HBO hittsarja „Viimased meie hulgast“ (The Last of Us), kus inimeste kõrval on üheks peategelaseks kedriktõlvikuliste sugukonda kuuluv parasiteeriv seen, kes on oma ellujäämise nimel asunud inimesi zombistama. Muideks filmi aluseks olev surmav seen on tegelikult ka looduses olemas. Teda kutsutakse zombie-sipelgaseeneks, kuna koloniseerib sipelgate pesakondi, pannes nad enda heaks tööle. Seen ise asub maa all, kuhu zombistunud sipelgad toitu veavad ja kasvavale seenele ruumi juurde uuristavad. Kui sipelga eluiga hakkab läbi saama, juhib seen putuka mõnele kõrgemale oksale, kus ta sureb, samal ajal kui seen sipelgat seest poolt sööb. Surnud putukas levitab seene eoseid, mis alla langedes loodetavasti järgmisi ohvreid nakatavad. Olles seenefilmiga, nii me seda kodus isekeskis kutsusime, ühele poole saanud, hakkasin seente kohalolekut märkama mujalgi ja õnneks palju positiivsemas võtmes.
Paar päeva tagasi sTARTUp Day`d külastades, soovitas esimene tuttav, kellega juba uksel kokku põrkasin, kiigata kindlasti ka seeneboksi, kus üks idufirma seeneniidistikust tehtud kanaliha pidi pakkuma. Kui olin esimese peadpööritava ringi messialal teinud ning kõigi sõprade ja tuttavatega jutudki ajanud, asusingi seentest tehtud kana otsima. Jõudsin boksi hetkel, kui näidiste lauale oli jäänud kolm viimast „kanalõiku“. Esimene messipäev oli kestnud vaid mõned tunnid ning kogu päevaks varutud näidised olid selle ajaga juba otsas.