Mulle meeldib Tallinna sõita ikka rongiga. Olen muidu nii eraklikuks muutunud, suhtlen nii vähe kui võimalik, naudin vaikust. Rongis aga saab jälgida Eesti inimesi. Peamiselt on nad muidugi telefonides, mõni loeb ka raamatut. Aga vahel saad osa mõnest dialoogist või ka monoloogist, mis paneb mõtlema ja on ehtsam show kui enamik lavastatud etendusi.

Valin viimasel ajal just teise klassi vaguni, et mitte viisakamas, esimese klassi vagunis võimalikust värvikirevast vaatemängust ilma jääda. “Teise klassi lihtrahvas” ongi sõna otseses mõttes lihtsam ja see inimhingede kaleidoskoop seal vagunis on ikka nähtavam-kuuldavam.

Viljandis peale istudes on rongis veel üldiselt vaikne, vähe reisijaid, eriti kui sõita argipäevasel ajal. Tõsi, mõni siiralt väljenduv vanamemm võib tulla peale ka kusagil väikeses jaamas, kus “väljumine toimub ainult läbi C-ala”. Seekord tuligi Ollepas rongile mutike, kes alul jäi rulaatori rattaid pidi perrooni ja rongi vahele kinni. Siis aidati rulaator sisse, naine jäi õue ja rongiuksed juba sulgusid. Õnneks rongijuht ikkagi märkas ja naine sai rongile. Küll on elu! Edasi aga oli ta hädas piletiostmisega. Teenindaja aitas tal kaardile raha laadida ja kõik vagunisolijad said teada tema pangakaardi PIN-koodi. Aga pilet sai ostetud.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (123)