Seekord pakun välja kaks alternatiivi edasijõudnud seeneinimesele, kel seenekastmest ja seenepirukatest juba villand saanud.

Enamus Eesti seenelisi hilissügisel kasvavat lehter-kukeseent veel ei tunne. Tegemist on kukeseene ja torbikseene sugulasega. Mujal maailmas, eriti Skandinaavias peetakse neid tõelisteks kulinaarseteks hõrgutisteks, paremateks kui tavalised kukeseened. Inglise keeles on seene nimi trumpet chantarelle. Meie põhjanaabrid kutsuvad seeni suppilovahvero´teks ja hindavad neid oluliselt pikemat aega kui meie.

Soojal sügisel võib lehter-kukeseeni metsast veel talve hakulgi leida.  Suure tõenäosusega on siinsed seenelised neid küll metsas näinud, kuid erekollaka-oranzika värviga seest õõnsa seenejala tõttu on seened jäetud igaks juhuks mügriseene hirmus korjamata. Kõnnikõrguselt võivad kolooniatena tihkelt koos kasvavad lehter-kukeseened märkamata jäädagi, sest pealt on seenesirm mahalangenud lehtede värvi. Neid on kõige hõlpsam korjata mättale põlvitades, seenejalga ei pea noaga ära lõikama, vaid seene sambliku seest tasakesi välja sikutama. Metsas on lehtrikud tänuväärne saaks, pole mingi probleem tunniga korvid kuhjaga täis saada. Leida võib seeni okas- ja segametsast, tavaliselt siiski pigem niiskematelt aladelt. Ise olen avastanud kolooniaid ka päris pika heina seest, mille aluskihiks on olnud samblik.

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (83)