Indrek Mustimets. “Kukeseened kerges õlis.” Novell

Illustratsioon: Marko Mäetamm.

Avaldame hiljutisel Edasi novellikonkursil žürii äramärkimist pälvinud Indrek Mustimetsa novelli “Kukeseened kerges õlis”. Selle ja valiku teisi konkursil osalenud lühijutte leiab ka värskest Edasi novellikogust. Põnevat lugemist!

Torm oli öösel paar puud teele murdnud ja siit-sealt marjapõõsaid räsinud. Paksus laanes oma pikka elu elanud majake oli seni suurematest õnnetustest pääsenud ja nägi vaatamata oma suurele vanusele päris kõbus välja. Pääses seegi kord. Mets ja võsa kasvasid aga majale üha lähemale ja valgust maja ümber jäi üha vähemaks. Teisel pool metsa oli hakatud seda harvendama ning siit-sealt võis märgata läbi metsa tungivaid valgushelke. Aga mis sellest – kõik see mets kuulus ikkagi Rahusoodele, kes selles hilissuvises varahommikus mõnusasti magasid ning kel polnud selles magusas unes aimugi, et torm nende ainukese väljapääsutee oli sulgenud ja prisketeks süsimustadeks paisunud mustsõstrad vastu maapinda painutanud. Kõik magasid – nii mets kui ka aed ja Rahusood nende keskel. Hämar oli, elumärke jagas rikas linnulaulumeri.

Pragu aknaruudus andis õrnale hommikutuulele vaba pääsu rõskesse tuppa. Aknaklaas oli mitmest kohast plastiliiniga aknaruutu kinnitatud, kuid tegi tuult kohates endiselt lõka-lõka. See oli Rahusoodele tuttav heli. Nii nagu muudki ligadi-logadi pliidisuud, ahjurauad, siibrisangad, puutoolide liimikohad, aga ka ausõna peal vana elektrijuhtme otsas rippuv roosakast plastist lambikuppel. Pliidiraudade kohale suurtesse kimpudesse sõlmitud ja pea alaspidi rippuvad kummelid, raudrohud, säutskriidid, triikhelid ja nurmenukud sahisesid üksteise vastu ja kibelesid juba pappkarpidesse, millel ilutsesid iidamast-aadamast kirjutatud taimenimed. Just sellisel ärkamiseelsel varahommikutunnil käibki köögis kõige suurem elu – putukad, hiired, liblikad ja kõik need, kes voodrilaua ja palkseina vahel elutsevad, asutavad end päevateedele ning vabastavad õige pea köögi pererahvale. Elektripirn tegi väikese tsirtsatuse, justkui tahtnuks end põlema süüdata, kuid mõtles siis ümber. Kärbsepaber igavles ja aknast tasa-tasa talle peale paistma hakkav päikesekiir saatis soojamüürile kollase ristimisemärgi. Justkui kellegi kõrgema õrn käsi viipas päeva teretulnuks, et siis kohe kaduda ja endast vaid mõned kodulõhnad maha jätta. Õnnistus uuele päevale oli antud ja hiire saba kadus pliidi alla. Suur punane kass magab pliidi ees ja ei liiguta vurrugi. Kärbsed ärkavad ja tonksavad oma hilissuviste paksude keredega aknaklaasi.