Jan Kaus: ebakindluse rahu

"Sisekosmos". Foto: Kaupo Kikkas

Eelmisel sügisel suri mu isa koroonasse.

Ühe mu ilukirjandusliku lemmiktsitaadi leiab Tove Janssoni “Trollitalvest” ning see pärineb üldiseltki filosoofilise meelelaadiga Tuu-Tiki-nimeliselt tegelaskujult: “Kõik on nii ebakindel ja see mind just rahustabki.” Olen seda tsitaati ikka ja jälle kasutanud, toetanud selle abil omaenda mõttekäike. Aga alles hiljuti hakkasin mõtlema, et kas mul ikka on olnud õigus Tuu-Tiki ütlust korduvalt tsiteerida.

Tõsi, kuna lause jaguneb kaheks, pole üldse raske olla päri selle esimese poolega, mille kohaselt on kõik nii ebakindel. Eriti pärast koroonaepideemia ja Ukraina sõja vallandumist ei tähenda see isegi pelgalt filosoofilist seisukohta. On näha, kuidas ebakindluse üldisusest – asjaolust, et kindel on ainult see, et miski pole kindel – on saanud paljude riikide jaoks teadliku poliitilise kohanemise tõsiasi. Kahtlasem lugu on Tuu-Tiki lause teise osaga, ma ikkagi ei suuda olla veendunud, et ebakindluse teadvustamine oleks mind kunagi otseselt rahustanud. Mõte tundub kütkestav, ent ma pigem suudan või püüan maailma ennustamatu, ootamatusi täis olemusega leppida, kuidagi kohaneda. Võib-olla enamgi, mulle meeldib määramatuse üle mõtiskleda, ebakindluse üldisus võimaldab lõppematuid vaimuharjutusi ning õpetab võtma asjade kulgu rahulikumalt, aga ennustamatusest tulenevat ebakindlust pole ma osanud siiski otseselt rahustavaks pidada. Ootamatused ongi ootamatused seetõttu, et nad kõigutavad igapäevast eluolu. Ent hiljuti sattusin olukorda, milles sain korraks aimu sellest, et elu ootamatused võivad ka meelerahu anda, mitte ainult võtta.

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (11)