Seeneniidistiku kasutusvõimalused ajavad üha uusi võrseid meie igapäevaellu, täheldab Raul Oreškin.
Vaatasin äsja HBO hittsarja „Viimased meie hulgast“ (The Last of Us), kus inimeste kõrval on üheks peategelaseks kedriktõlvikuliste sugukonda kuuluv parasiteeriv seen, kes on oma ellujäämise nimel asunud inimesi zombistama. Muideks filmi aluseks olev surmav seen on tegelikult ka looduses olemas. Teda kutsutakse zombie-sipelgaseeneks, kuna koloniseerib sipelgate pesakondi, pannes nad enda heaks tööle. Seen ise asub maa all, kuhu zombistunud sipelgad toitu veavad ja kasvavale seenele ruumi juurde uuristavad. Kui sipelga eluiga hakkab läbi saama, juhib seen putuka mõnele kõrgemale oksale, kus ta sureb, samal ajal kui seen sipelgat seest poolt sööb. Surnud putukas levitab seene eoseid, mis alla langedes loodetavasti järgmisi ohvreid nakatavad. Olles seenefilmiga, nii me seda kodus isekeskis kutsusime, ühele poole saanud, hakkasin seente kohalolekut märkama mujalgi ja õnneks palju positiivsemas võtmes.
Raul Oreškin
Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (47)
