Lõpp on tõesti vaikus, nagu ütles Hamlet, kuid mitte veel, mitte kaugeltki veel.
Tunnistan pattu. Olen aeg-ajalt küsinud oma laste või väikeste õetütarde käest nõu, millest kirjutada. Mitte sellepärast, et kratsiksin ise kukalt ega mõikaks millegi üle mõtiskleda, vaid saada vastust laste käest, kes on tavaliselt oma vaadetelt siiramad ning veel rikkumata painest justkui õigesti mõtelda. Nii vastas kunagi mu küsimuse “Kes on tore inimene?” peale 12-aastane Annabel: “Tore inimene on see, kes on natuke hea ja natuke halb.” Aus vastus. Meis kõigis on peidus palju keerdsõlmi, mõned on meeldivad, mõned mitte. Mõnede lahtiharutamiseks oleme valmis pingutama, mõnede mitte. Keegi pole täiuslik, aga just need pisipuudused või ebakohad teevad inimesest isiksuse.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (41)
