Kõik algab inimestest. Algab sellest, kui midagi kuskil tehakse, mis inspireerib ka teisi.
Viimasel ajal, kui sõidan autoga ning raadiost mängivad uudised, siis kuulen, et kuskil tõstetakse häält raamatukogu või rahvamaja sulgemise vastu. Enamus suurematest linnadest väljaspool asuvate omavalitsuste tulud on üle Eestis kokku kuivanud, aga hoonete üleval pidamiseks ning palkade maksmiseks pole raha kuskilt võtta. Tõmmatakse end koomale, suletakse nii põhikoole kui lasteaedu. Kohalikud ning piirkonnaga seotud suvitajad võtavad teinekord sõna sotsiaalmeedias, aga suurt kasu sellest ei ole. Raha ei kasva puu otsas ning eralasteaedu ning vallamajasid luuakse üle Eesti harva. Aastakümneid ja rohkem tagasi ehitatud hoonete kütmine on kallis ja need puhuvad valla olematust rahakotist raha tuulde.
Igal aastal antakse välja Eesti erinevaid arhitektuuriauhindu. Küll aasta puitehitised, küll aasta betoonehitised, aga kas võiks olla funktsionaalsusauhinnad päevi näinud hoonete nutikast kasutusele võtmisest? Sel puhul oleks kõige tähtsam krieteerium ka kohalike inimeste rõõm, kes hoonet kasutavad. Arhitektuuriraamatutes on ju kõik pildid ilma inimesteta, et ruum ja perspektiiv tuleksid esile. Aga olgu maja uus või vana, kõige tähtsam on see, et selle sees oleks pidevalt elu.