Muidugi ei ole “Padjamärkmete” kõik sissekanded ühtviisi huvitavad, ometi on taolise teose järjest läbi lugemine omamoodi vaimne harjutus, kui mitte lausa teraapia, olles meie tänase päeva hirmudest ja muredest tõesti nii kaugel, et sinna sisse minek on turvaline viis unustada, maha rahuneda – uneleda ja uinudagi…
Rubriigis “Tõnu Õnnepalu read” valib kirjanik Tõnu Õnnepalu ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga. Seekord on vaatluse all Sei Shōnagoni “Padjamärkmed”, mille klassikalisest jaapani keelest tõlkis Alari Allik. Raamat ilmus Tallinna Ülikooli kirjastuselt 2021 (411 lk).
Peter Greenaway filmis (1996) “The Pillow Book” räägib ema tütrele, et too jaapani klassikaline teos saab peagi (kui tüdruk on juba suur) tuhat aastat vanaks. Nüüdseks on sel raamatul vanust juba tublisti üle tuhande aasta ja kõige hämmastavam tema lugemise juures ongi see tunne, nagu oleks tegu millegi üpris meieaegsega. Mingi värskus on temas endiselt alles, ja neid 10.–11. sajandi naiskirjaniku ülestähendusi lugedes ununeb too ajaline distants ikka ja jälle. Taas viirastub, nagu oleks see sügisõhtu või kevadhommik oma lõhnade, helide ja tunnetega olnud just eile. Siis aga satud jälle mingitele eksootilistele detailidele ning pead krabinal lehti keerama, et raamatu lõppu koondatud kommentaaridest seletust otsida!
