Ajal, kus surmast räägitakse kui statistikast, püüavad ZUGA Ühendatud Tantsijad leida surmaga uuesti lähedust, õppida tundma tema tuuma ja filosoofilist väärtust, leiab Karin Allik. Lahtilaskmisest ja loobumisest kujunevad “Suure teadmatuse” põhimõisted, surma mõtestatakse elust lahtilaskmisena.

Lavastus: “Suur teadmatus”. Lavastajad, koreograafid ja etendajad Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helilooja Lauri-Dag Tüür, dramaturg Andri Luup. Esietendus 10. märtsil Sõltumatu Tantsu Laval.

ZUGA “Suur teadmatus” joonistab niisiis visandeid tundmata maast, kust ükski rändur ei tule tagasi, püüdes vaadata surma äraminejate, mitte siiajääjate perspektiivist. Ometi on keeruline teha lavastust teadmisest, mida ei ole, ning nõnda pöörduvad zugalased juba teadaolevate surmakontseptsioonide poole. Koreograafilisest surmamõtisklusest saab pigem referaat kui essee. Surm on teatrilaval küll sage sündmus, kuid enamasti ei järgne ega eelne sellele põhjalikku analüüsi surma tähendusest, mis tõuseks teose põhiteesiks. Tegu on ühelt poolt teemaga, mis kõnetab kõiki, kuid teisalt võivad teadmatus, tabu ja tänapäevane surmast distantseeritus ka heidutavalt mõjuda.

Karin Allik

Karin Allik on teatrikriitik. Õpib Tartu Ülikoolis teatriteadust. 2020 nimetati ta Tartu Kultuurikandjaks aasta kultuurikajastaja kategoorias. Loe artikleid (10)