Igas suhtes on eraldusehetki. Kuid seni, kuni on olemas tee üksindusest välja ja võimalus ühendus taastada, saab muuta koosolemise jälle turvaliseks. Keegi ei suuda kogu aeg olla tundlik ja avatud, alati on vaja abi partnerilt. Läheduse loomine on midagi, mida tehakse koos partneriga. Mõlemad saavad teineteist vastastikku aidata emotsionaalse tasakaalu hoidmisel ja taastamisel – ise avanedes ja teise jaoks kohal olles.

Ma tahaks küsida, kui kaua nad on teineteist kuulnud ilma kuulamata, kuid selleks ei teki võimalust. Noor abielupaar, kes minu diivanil istub, on haaratud järjekordsesse süüdistamise, rünnaku, vasturünnaku ja kaitsesse tõmbumise keerisesse. Mistahes teemat nad puudutavad, kardinate valimisest raha, seksi ja sugulasteni, ei kuule kumbki ühtegi sõna, mida teine just ütles. Siiski, nad kuulevad sõnu, kuid ainult selleks, et kasutada neid vastulöögi andmiseks. Kulmukortsutused, silmapööritused, pearaputused ja tähendusrikkad ohked saadavad nende “vestlust” ja ütlevad rohkem kui sõnad ka siis, kui üks on verbaalselt vait. Kummagi kehakeel väljendab võimetust aktsepteerida enda omast erinevat reaalsust. Nad on eksperdid selles, mida teine teeb või ütleb, juba enne kui partner suu avab, nii et igasugune vestlus kaotab mõtte. Vestlust, dialoogi tegelikult polegi, mõlemad räägivad ainult teisest või teise eest, tühistades seda, mida partner ütleb. Nad on kinni jäänud oma tavalisse ringtantsu, tundes ise end lõksusoleva ja järjest rohkem frustreerituna.

Liina Lehtla

Liina Lehtla on pere- ja paariterapeut ning holistiline psühhoterapeut. Loe artikleid (3)