See foto on tehtud mu ema Imbi poolt 1965. aastal Keiri talus, Laanemetsas. Pildil olen koos oma venna Juhoga, tema on 4-aastane ja mina 6-aastane. Süles on meil vanaisa Johani voolitud puuhobused.
“Lapsepõlvefoto” on Edasi rubriik, kus tuntud persoon jagab üht hetke oma lapsepõlvest ning mõtiskleb selle üle, mis on temas sellest ajast alles, mis muutunud. Millised olid tema unistused siis, kuidas need on täitunud ja millised seosed on neil tänase hetkega. Rubriiki toimetava Hedvig Hansoni sõnul loodab ta tuua lugejaile läbi nende lapsepõlvelugude inspiratsiooni ning usku iseendasse.
Keiri talus me suvitasime, üürisime väikest kambrit, kuhu igal kevadel tulime ning jäime kogu suveks vanaisa ja vanaema Aleftina hoole alla. Isa-ema jäid pealinna tööle ja käisid meid külastamas. Keiri talu oli olnud uhke jõukas talu koos vesiveskiga, omaaegset toimekat ja hoolsa peremehe kätt oli seal veel tunda, kui meie seal suvitasime, kuigi vana mölder enam tööd ei teinud ning veskikivid seisid vakka. Mängimiseks oli see põnev ümbrus: oja vulises akna all aiast läbi ja veski taga oli allikas, kust sai mannerguga puhast allikavett toodud, sealt edasi läks tee suitsusaunani ja liivamäeni, kus sai niinimetatud liivaaugus mängitud. See oligi minu meelismänguplats – liivakaldasse sai uuristada mängumaju ja liivast ehitada loomalautu. Lemmikmänguasjadeks olid puust loomad, mida vanaisa Johan nikerdas. Need mulle väga-väga meeldisid ja ma muudkui nurusin, et ta neid mulle ikka juurde vooliks. Küll mu lehmakarjad kasvasid ja hobuseid tuli aina juurde, vanaisa – Taat, nagu me teda hüüdsime – ei saanud ju mu nurumisele vastu seista. Olin Taadi lemmik, ning kui vaatan vanu fotosid, siis olen ka välimuselt kangesti tema moodi.