Seekord ronime nüüd ettevaatlikult kollaseks värvitud pisut kõikuvast redelist üles, paotame raske laeluugi ja hiivame end pööningule!

Rubriik “Kaduviku kaja. Agulielu” toob teieni nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!

Lugema hakkasin kolmeselt. Sain selle kunsti võrdlemisi kärmelt käppa ning juba üsna pea suutsin – täitsa ise! – telekalehes näpuga järge ajades uurida, milliseid lastesaateid õhtul oodata on. Või kas üldse on. Ka esimesed raamatud lugesin läbi juba aastaid enne kooli. Juhtus aga selline narr lugu, et hoolimata oma lobedast lugemisoskusest pidin tähti õppima ka teist korda. Ja seda just seetõttu, et lugesin liiga palju. Kõlab pisut imelikult, eks? Tegelikult on kõik väga lihtne. Ja otseselt seotud kohaga, kuhu täna piilume.

Toomas Jürgens

Toomas Jürgens on semiootik ja kirjandusuurija, kes akadeemilistest huvidest vabal ajal ka ise sõnu ritta sätib. Et teistel samuti midagi uurida oleks. Loe artikleid (10)