2. aprill on rahvusvaheline lastekirjanduse päev. Koroonaohus on lastelt võetud huviringid, sport ja lasteteater. Jäänud on arvutid. Siiski ka raamatud! Millist tuge neist saab ja mida lugeda, räägib lastekirjanduse uurija Jaanika Palm.

Üleilmne koroonakriis on teravamalt kui varem toonud tulipunkti vaimse tervise küsimused. Ei möödu vist päevagi, mil meedias see teema ei tõstatuks. Ja pole ka ime. Veebitöö ja veebikool, netitrennid ja e-huvikoolid – kõik see, mis esialgu tundus täiesti tehtav, ehk isegi mugav – on päev päevalt üha nürim taluda. Masendusmõtteid lisavad ka sõpradest eemalolek ja vaba mängu puudumine, reisikeeld ning kino-, teatri- ja kontserdidieet. Nii polegi ime, et lisaks täiskasvanutele ka lastele üksindus, ärevus ja tegutsemistahte langus ligi võivad hiilida. Mida teha, et see kriis võimalikult tervena läbida? Vastus on lihtne: tuleb lugeda häid lasteraamatuid. 

Raamatud kui vaimne tugi pole tegelikult mingi uus mõte. Biblioteraapiagi on nüüdseks välja kujunenud, aga lugude kirjutamise, nende kuulamise ja lugemise tervendavat rolli on märgatud juba ammu enne selle praktilise distsipliini sündi. Kuigi raamatute mõju inimestele on väga individuaalne, ollakse üksmeelel ühes – lisaks kõigele muule heale aitavad raamatud säilitada elus fookust ja arendavad emotsionaalset intelligentsust. Just raamatute lugemine aitab ennast tundma ning teiste tundeist aru saama õppida, mistõttu paranevad ka suhtlemisoskused. Eriti hinnatud on raskel ajal aga raamatute toetav, elurõõmu ja -julgust sisendav võime. Iseäranis paistavad selle poolest silma lasteraamatud, muinasjutud, memuaarid ja elulooraamatud. Nagu tellitult on meie lastekirjanduses praegu head ajad, nii et värsket lugemist jagub pikemaltki kui ainult koroonaväsimuse peletamiseks.