Stockholmi ülikooli juures tegutsev säilenõtkuse keskus (Stockholm Resilience Centre) on kindlaks määranud üheksa planetaarset piiri, mille vahele peaks inimkond ära mahtuma, et elada jätkusuutlikku elu. Neist piiridest ka ühe pikemaajaline ületamine viib päästmatult meie elukvaliteedi halvenemiseni. Keskkonnakollapsist rääkides keskendutakse kõige enam kliima piiri ületamisele, kuigi teised valdkonnad, kus oleme planeedi kandevõime ületanud, on meile märgatavalt ohtlikumad. Üks suuremaid inimese loodud keskkonnareostajaid on plast.
Kliimamuutustest olulisemal määral oleme me kahjustanud Maa elurikkust, põhjustanud muutusi maaismaa süsteemides, sh mageveevarude kättesaadavuses, lämmastiku- ja fosforiringe muutusi. Käesoleval aastal määratleti ka viies Maa planetaarne piir, mille inimkond on ületanud: inimese loodud ainete sattumine looduskeskkonda ehk keskkonna saastumine.
Tegemist on ainetega, mis on geoloogilises ajaskaalas uued ning millel on potentsiaalne oht Maa ökosüsteemide tervisele. Inimene on loonud kümneid, kui mitte sadu tuhandeid uusi keemilisi ühendeid. Neist suur osa on jäänud laboritesse oma aega ootama. Kuid väga paljud inimtekkelised keemilised ühendid on jõudnud ka me igapäevaellu. Mitte kõigi nende keskkonnaohutus pole üheselt kindel. Näiteks pole selge, kas geenmuundatud organismide (neid peetakse potentsiaalselt ohtlikuks inimtekkeliseks entiteediks) laialdane kasutamine on ikka täiesti ohutu. Peeti ju eelmise sajandi keskel ka näiteks DDT-nimelist putukamürki inimesele ohutuks, kuni järsku selgus väga valusal viisil, kui ohtliku ainega on tegu. Väga paljud igapäevaelus kasutatavad kemikaalid ongi mõeldud teisi organisme hävitama, loodusesse sattudes need seda teevadki. Ent ohtlikud võivad olla ka ohutute keemiliste ühendite laguproduktid.