Tiina Kaukvere: enesekindlalt mõlema jalaga ämbris

Kas ülimadal muru, mille nimel isegi kõrbelinnades vaeva nähakse, võiks sellisel kujul saada naeruväärseks ajalooks? Illustratsioon: Ander Avila

Sina, kes sa suure enesekindlusega naudid oma päevarutiini, kas sa ei ole mõelnud, et mingi osa sellest muutub tabuks, nii sinu enda kui ka kogu inimkonna silmis. Umbes nii nagu täna peame tabuks seda, et naistel kunagi valimisõigust polnud ja veel 20. sajandil istusid naised valimispäeval kodus, sest nii oli õige.

Kuigi elu on pidevas muutuses ja me ise nende tormiliste muutuste tunnistajaks, elab inimene ikka argipäeva mentaliteedis, et praegu ongi kõik õige ja valmis. Sellest tulenevalt tekitavad igasugused elumuutused pigem sügavat kahtlust kui mitte lausvastupanu. Inimene esmalt sõdib ja alles lõpuks alistub muutustele, mida peagi iseenesestmõistetavaks pidama hakkab.

Nii oleme elanud ka mustrites, mida tänapäeval häbeneme ja tabuks peame. Isegi Natsi-Saksamaa elukorraldus on kunagi olnud mõnes mõttes aktsepteeritud norm. Täna tundub see kõik võigas. Ja kaader filmist “Roheline raamat”, kus esmaklassiline pianist saadetakse oma kontserdil välipeldikusse, sest ta on mustanahaline, ajab vihaseks. Aga mitte väga ammu on inimesed päriselt arvanud, et valged ja mustad ei peaks WC-d jagama.

On ka leebemaid omaaegseid mustreid, mis täna naerma ajavad. Piisab, kui võtta kätte mõni vanem raamat, näiteks Jane Austeni “Uhkus ja eelarvamus”. Tänapäeval oleksid reeglid, mille järgi inimesed 19. sajandil Inglismaal elasid, mõeldamatud: hierarhias kõrgeim suguvõsa esindaja peab naisevaliku heaks kiitma või pärandus liigub meesliini pidi, mis jätab isata jäänud tütred lisaks veel ka varata.

Kui inimkonna ajaloole tagasi vaatan, siis lihtsalt peab ka minu igapäevaelus olema midagi, mida mingi aja pärast parimal juhul jaburaks peame. Ma ei saa eeldada, et mina olen sellest pääsenud, sest inimkond on ootamatult valmis saanud. Ent loodan, et paradigma, milles mina praegu veel naiivselt elan, ei ole nii vaenulik humaansuse vastu, nagu eespool toodud näited.

Selleks, et enese loodud müüte ja kogukondlikke ämbreid ära tunda, on hea vahel seesama enesekindlus kõikuma lüüa ja spekuleerida tegevuste üle, mis on kohati liiga iseenesestmõistetavad, et neid kriitiliselt hinnata. Pakun välja mõned mustrid, mida inimkond kunagi häbeneb või lihtsalt naeruväärseks peab. Aga kutsun kõiki lugejaid nimekirja oma mõtetega täiendama.

Muru niitmine

Olen terve lapsepõlve veetnud majas, mille suurt murulappi tuli suvisel koolivaheajal niita. Vastasel juhul kasvas rohi nii pikaks, et muruniidukiga niitmine muutus vaevaliseks. Nii kirjutas masin ette meile selle, kui tihti peame teda kasutama ja vahel huugas mootor mitu korda nädalas. Ei mina ega minu pere pidanud mõtlema, kas see oli õige või vale. Kui rohi kõrgemaks lasta, siis ei hakanud masina “hambad” lihtsalt peale, lisaks tuli maalappi riisuda. Ühesõnaga, jama oli nii palju, et mugavam oli alluda masina ette kirjutatud niitmistaktile.

Nüüd on keskkonnakaitsjad hakanud häälekamalt soovitama vähem muru niita ja hoolikalt niidetud murulappi võrreldakse liigirikkuse poolest kõrbega. Murukõrb!

Ent mind pani pügatud muru hullusele mõtlema hoopis Yuval Harari raamat “Homo Deus”. Sealt lugesin esimest korda, kust selline roheplatside ülistamine üleüldse pärit on. Muru lugu on huvitav. Harari kirjutab, kuidas murulapid ilmusid Prantsuse ja Inglise losside sissepääsude juurde keskajal ning varauusajal kujunes murulapist kõrgklassi tunnus! Mida suurem hoolitsetud muruplats, seda jõukam pere, sest kes teine külvaks mitte mingit kasu toovat, kuid suurt hoolt nõudvat rohtu maalapile, millega võiks midagi teenida. Hooletusse jäetud muruplats aga reetis need, kellel majanduslikult hästi ei läinud.

“Olles nüüd lugenud muruplatside lühiajalugu, võib juhtuda, et unistuste maja kavandama asudes mõtlete kaks korda järele enne, kui kavandate selle ette muruplatsi,” kirjutab Harari peale muruniitmishulluse pika ja nüansirikka ajaloo kirjeldamist.

Kas ülimadal muru, mille nimel isegi kõrbelinnades vaeva nähakse, võiks sellisel kujul saada naeruväärseks ajalooks?

Ent kõige tähtsam küsimus on ilmselt – mis on nii levinud murulappide alternatiiviks? Kui see küsimus kord vastuse saab, siis võibki paradigmanihe toimuda.

Black Friday

Olgu kasvõi häälekas vähemus, kui jätkub tarbimisühiskonna materdamine, siis varem või hiljem muutuvad tabuks üritused, mis populariseerivad kriitika alla sattunud ostlemist. Kes julgeks neil üritustel avalikult käia ja samal ajal nõuda näiteks, et loodust säästetaks? Inimeste sõnad peavad varem või hiljem hakkama mõjutama vähemalt nende avalikke tegusid, jäägu muu seniks nelja seina vahele.

Praegu on üleskutse vähem tarbida pigem müüjate endi kasutuses olev turundusnipp. Samasugune nipp nagu Prismade kõlaritest tulev alkoholitootjate soovitus “KUI VÕTAD, võta vett vahele” ehk siis tegelikult… üleskutse tarbima. H&M-i soovitus teadlikult tarbida on ikka kõrvuti sildiga, mis ütleb, et osta kohe kaks ja saad kolmanda tasuta. Küsimus on, kaua me veel ravime oma hingehaavu ostmisega ning määrame oma väärtuse ostetud asjadega? Nii kaua laseme end ka säärase turundusega lollitada.

Mets ja loodus

Midagi on muutumas selles, kuidas me metsa näeme. Eestis kehtib metsas igameheõigus, mille tulemuseks on see, et mets ongi justkui meie kõigi oma. Viimaste aegade suurimad raiemahud aga murravad selle müüdi ja tuletavad meelde, et metsal on omanik. Pooltel juhtudel ei ole selleks isegi mitte abstraktne riik, vaid konkreetselt Jüri või Mari. Ja talle ei saa otseselt ette heita seda, kui ta reeglite järgi metsas lageraiet teha tahab. See avastus tekitab aga teistes Mari metsa armastajates emotsioone, mis on viinud laupkokkupõrkeni: ühel pool “padurohelised puukallistajad” ja teisel pool “loodust vihkavad saemehed”. Ehk siis diskussiooni tegelikult ei ole, aga ka see võib olla millegi algus.

See, kuidas loodust nähakse, on muutumas. Loodus ei ole mingi meist eraldi seisev üksus, mida on hea vaid nädalavahetuseti imetlemas käia. Loodus on mõnes mõttes meie peegelpilt – millised oleme meie, on loodus meie ümber. Oleme me prügistajad, on prügine ka meie ümbrus. Meie ise oleme need, kes loodust kurnavad. Meie ise oleme need, kelle jaoks metsa raiutakse. Milline saab olema inimese ja looduse suhe 50 aasta pärast, on palju suurem küsimus kui vaid see, kas konkreetne metsatukk jääb raiumata või mitte. Milliseid järeleandmisi on inimene ise nõus oma elus loodusele mõeldes tegema? Sest ka metsa raiumata jätmine neid igal juhul nõuab.

Ühekordsus

1,5 aastat tagasi tegin intervjuu prantslanna Bea Johnsoniga, kes nimetab oma kodu jäätmevabaks (zero waste home). Või noh, tegelikult jääb tema neljaliikmelisest perest aastas maha siiski nii palju prügi, et see mahub ühte klaaspurki. Küsisin temalt, mis on kõige mõttetum asi, mida ta on oma n-ö eelmises elus ehk elus jäätmetega kasutanud ja mida praegu peab täiesti kasutuks. Joogikõrs, vastas ta. Samal suvel hakkasid joogikõrred massiliselt kaduma Eesti restoranidest ja baaridest. Täna vaatab ühiskond pigem altkulmu neile, kes plastkõrt kasutavad. Neist on saanud äkki tabu.

Mis siis juhtus, oli ju plastkõrs aastakümneid osa meie kõigi argielust? Otseselt mitte midagi muud, kui et inimesed avasid oma silmad ning seda aitasid teha Johnsoni-sugused inimesed. Nemad on reeglina äärmuslikud või muud moodi kummalised massi silmis. Ma arvan, et selliste inimesteta ärkaks inimkond ikkagi ja viskaks kõrvale tobeda paradigma, ent võib-olla nõuaks see rohkem aega?

Õhukesed kilekotid, mähkmed, kohvitopsid ja ühekordsed nõud – neist kõigist on saamas lähiajal tabu. Mõni on tabuks muutmas just praegusel ajahetkel ja seda on põnev kõrvalt vaadata.

Veel mõni aasta tagasi katsime pidulaua plastnõudega, et peaks hiljem vähem nõusid pesema. Täna on seda piinlik kirjutadagi.

Borjomi kodulehelt sain teada, et modernse joogikõrre patenteeris 1888. aastal Marvin C. Stone, kuid teda ei saa me maid ja merd laastavas plastireostuses süüdistada, sest tema kõrs oli paberist. Ühekordsusest, mis on olnud ime, on saamas tabu. Inimesed oleks selleks ehk isegi juba valmis, nad ootavad nüüd veel vaid sama mugavat, kuid loodussõbralikku alternatiivi. Aga kas me oleks valmis müüti murdma ka oma mugavuse arvelt, kui keegi ütleks, et nii mugavat lahendust kui ühekordne plasttops ei pruugi pikka aega tulla…

Vorstitööstus

Usun, et toidutööstus võib olla üks neist mustritest, mille pärast oma järeltulijatelt kõvasti kriitikat pälvime. Vaadakem peeglisse – me oleme oma toidust võõrdunud. Sööme liha rohkem kui kunagi varem ning oleme rumalamad kui kunagi varem selle suhtes, kust kogu see kraam meie lauale saab. Piim ja mullivesi on poes müügil sama hinnaga. Suure munaresti eest küsitakse euro. Kas kujutate ette elu kolme miljoni linnuga kanalas? Ega vist? Ent sealt on pärit suuresti toodang, mida iga päev tarbite.

See, kui iseenesestmõistetav on täna kõik loomne meie toidulaual, võib kunagi olla tabu. Ja see ei tähenda, et loomne laualt ära kaoks. Tema väärtus lihtsalt muutub. Sellele tendentsile on vihjeid juba täna. Sõnad “öko”, “kodumaine”, “talu” lähevad inimestele turunduslikus mõttes korda järjest enam, miks muidu panevad neid munakarpidele isegi ettevõtted, kus reaalsusel nende terminitega päris vähe pistmist on. Näiteks Linnu Talu kollased “talumunad” kannaks templi järgi hoopis nime puurikanade munad tööstusest, mille nimeks Linnu Talu OÜ. Osaühingu nimi – nii palju ongi neil “talumunadel” taluga pistmist. Seni, kuni neist siltidest kaugemale ei nähta ning kolm korda kallimad vabapidamise kanade munad on ülejõu käivad, on muutust raske ette kujutada.

Kas ma suutsin kirjeldada ära lähiajaloo suurimad tabud? Tõenäoliselt mitte. Mõni neist mustritest on võib-olla just praegu nii mugav, et elu ilma ei tuleks pähegi. Ent argitegevustele väljakutse esitamine ja oma enesekindluse õõnestamine võib olla viis, kuidas lõpuks uute lahendusteni jõuda. Kui muud mitte, siis aitab see mõtteharjutus vähemalt meelde tuletada, kui palju eest meil on põhjust olla tänulik.

Tiina Kaukvere

Tiina Kaukvere

Tiina Kaukvere on ajakirjanik. Loe artikleid (9)