Tiina Kaukvere: enesekindlalt mõlema jalaga ämbris

Kas ülimadal muru, mille nimel isegi kõrbelinnades vaeva nähakse, võiks sellisel kujul saada naeruväärseks ajalooks? Illustratsioon: Ander Avila

Sina, kes sa suure enesekindlusega naudid oma päevarutiini, kas sa ei ole mõelnud, et mingi osa sellest muutub tabuks, nii sinu enda kui ka kogu inimkonna silmis. Umbes nii nagu täna peame tabuks seda, et naistel kunagi valimisõigust polnud ja veel 20. sajandil istusid naised valimispäeval kodus, sest nii oli õige.

Kuigi elu on pidevas muutuses ja me ise nende tormiliste muutuste tunnistajaks, elab inimene ikka argipäeva mentaliteedis, et praegu ongi kõik õige ja valmis. Sellest tulenevalt tekitavad igasugused elumuutused pigem sügavat kahtlust kui mitte lausvastupanu. Inimene esmalt sõdib ja alles lõpuks alistub muutustele, mida peagi iseenesestmõistetavaks pidama hakkab.

Nii oleme elanud ka mustrites, mida tänapäeval häbeneme ja tabuks peame. Isegi Natsi-Saksamaa elukorraldus on kunagi olnud mõnes mõttes aktsepteeritud norm. Täna tundub see kõik võigas. Ja kaader filmist “Roheline raamat”, kus esmaklassiline pianist saadetakse oma kontserdil välipeldikusse, sest ta on mustanahaline, ajab vihaseks. Aga mitte väga ammu on inimesed päriselt arvanud, et valged ja mustad ei peaks WC-d jagama.

Tiina Kaukvere

Tiina Kaukvere

Tiina Kaukvere on ajakirjanik. Loe artikleid (10)