Toomas Jürgens: kaev. “Kaduviku kaja. Agulielu”

Foto: Shutterstock

Elu linnaservas on igas mõttes värvikam. Ka hääled ja lõhnad on hoopis teistsugused kui kesklinnas. Muruniitjaid liigub rohkem kui autosid, kusagil lõhutakse puid, ühes tagahoovis põletatakse mulluseid lehti, kellegi avatud köögiaknast lehvib kala praadimise hõngu, aga seal, selle pruuni maja juures on vist äsja käinud sibiauto. Oled jõudnud agulisse. Pisut veidrasse ja omapärase fluidumiga kohta, kust kunagi taheti iga hinna eest põgeneda, kuid kuhu nüüd millegipärast kõik naasta ihkavad.

Rubriik “Kaduviku kaja. Agulielu” toob teieni nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa! 

Kui kesklinna kiiskavatele klaasi-, metalli- ja betoonikuhilatele otsustavalt selg pöörata ning suvalises suunas sammuma hakata, kui mööduda ka magalate ilmetutest paneelkarpidest ja minna üha edasi, märkad peagi, et linnamaastik muutub tasahaaval kuidagi inimlikumaks. Sõbralikumaks. Majad vajuvad madalaks, taevas tundub avaram, hingata on kergem ja pilk ulatub märksa kaugemale. Tänavad ei pruugi siin olla küll nii siledad ja laiad, ehk on need pisut tolmusedki; ka võib trotuaaride asfalt olla puujuurtest praguliseks punnitatud, aga ometi tunned end siin liikudes paremini.

Toomas Jürgens

Toomas Jürgens on semiootik ja kirjandusuurija, kes akadeemilistest huvidest vabal ajal ka ise sõnu ritta sätib. Et teistel samuti midagi uurida oleks. Loe artikleid (2)