Epp-Maria Kokamägi: mu missiooniks on anda eeskuju. Kuldse valguse saadik

Epp Maria Kokamägi oma lemmikute Ruudi ja Roosiga. I Foto: Johannes Arro

Kunstnik Epp Maria Kokamäge ümbritseb minu jaoks valguse oreool, nii nagu inglidki tema maalidel on valgusetoojad.

Tema ajatu looming ning hingestatud elamise viis on mulle kaugusest vaadatuna olnud nii sümpaatsed, et soovisin näha, kas tõelisuses temaga kohtumine mõjuks samuti nõnda – nagu pühitsus elule. Ühel septembripäeval sõitsin ma Epp Mariale külla, Viljandi vallast Tõstamaa valda, Sepamaa tallu… Sõites kuulasin Klassikaraadiot ning kujutasin ette, milline saab olema kohtumine selle imelise naisega. Laussadu vaheldus päikesepaistega, sügavsinised pilved ning kuldne sügisvalgus olid sümboolseks häälestajaks selle kohtumise eel – Epp Maria maalidel on rohkelt kuldset ja sinist, vaheldusrikkaid meeleolusid, milles ometi oma harmooniline rahu… Kui siis jõudsin Epp Maria taluni, astusin autost välja, väravast sisse ning imetlesin tema lopsakat-metsikut aeda ning kuulsin kasvuhoonest Klassikaraadiot, naeratasin – olin kui jõudnud tuttavasse kodusesse paika…

“Sa tulid nii vaikselt, et koerad ei haukunudki!” ütleb Epp Maria mulle esimese asjana, kui ta kööki sisse astun ja “tere” hõikan.

Siin ta on – nii soe ja kodune, beež kašmiirvillane kleit seljas ja… neoonoranžid tossud jalas! Küllap need on mugavuse pärast, mõtlen ma, tean, et kunstnik taastub puusaoperatsioonist ning ta käib vaevaliselt… tahaks teda lausa toetada!

Epp Maria õrnas naiselikus hääles kõlab mahe meloodilisus, kui ta küsib, kas sööksin koos temaga suppi… Ta ütleb, et sügisilmadega tuleb tal lõuna ajal ikka sooja supi isu. Toome kasvuhoonest supile maitserohelist, segaverelised varjupaigast päästetud koerad Tiina ja Amira ning Welsh Corgi tõugu Ruudi on kunstniku truud saatjad ning külalise tõttu silmanähtavalt elevil. Ruudi, kes suhkruhaiguse tagajärjel pimedaks jäänud, on selgelt kõige tähtsama olemisega koer valvurite seas!

Epp Maria näitab mulle lahkelt oma maja, see on külluslik kui itaalia kodu, ainuüksi köögiseinal olevaid postkaarte võiks pool päeva uurida – need on saatnud sõbrad maailmareisidelt. Renoveeritud vana talumaja hubasuses avanevad uued ja uued toad, ülemise korruse lastetoad on kui mõnus segasummasuvila – karnevalikostüümide, kiikhobu, nuku mängumajade, raamatute ja kõige muu lahedaga, mida kõike silm ei suutnudki haarata…

Ja siis püha loometuba, Epp Maria värvide ja maalidega!

“See tuba oli eelmisel perenaisel laut! Läänemaal on laut ikka talumajaga ühes hoones, Lõuna-Eestis, kust ma olen pärit, on laut majast eraldi…” selgitab Epp Maria. “See on jah imelik, olen küll Lõuna-Eestist, Harglast, ent olen kogu elu igatsenud mere äärde…” mõtiskleb naine. Minu ees on rohekates-kuldsetes toonides maal näkkidega, kes püüavad pärleid…

Pärlipüüdjad. I Foto: Epp Maria Kokamägi, erakogu

”Kas see maal on valmis?” küsin, kartmata näida võhik.

“Jah, valmis, pean selle nüüd üles pildistama ja tellijale saatma, et kas sobib.”

“Kas on siis kunagi mitte sobinud?” pärin imestusega.

“Ei, veel ei ole, aga selleks peab ka valmis olema,” vastab Epp Maria täieliku rahuga. “Eks ma siis panen selle oma galeriisse müüki.”

Astume veel ühte ruumi, mis on kui talveaed, ruum taimedele, neid on kunstnikul palju.

“Mulle kingitakse palju lilli, just orhideesid, sest mu sünnipäev on talvel. Enamik inimesi viskavad lilled ära, kui need lõpetavad õitsemise… Mulle tuuakse taimi ka hooldada, kui nad ei edene hästi, näiteks siin on taim mu emalt… ja see on öökuninganna, õitseb vaid ühe öö….” kirjeldab Epp Maria hellusega. Ta armastab lilli ja lilled armastavad teda.

Nii nagu Epp Mariale tuuakse lilli hooldada, on tema juures lisaks oma koerale ka tütarde kaks koera, samuti headesse kätesse ja kodusse toodud loomad, kes käivad meiega kõikjal kaasas. Naise punakat karva kass Roosi aga magab tema voodis varahommikust saati, nii et isegi päevatekki ei söandanud naine uinuva kassi alt võtta, et voodit korda seada… milline mõnus elu! Kõigil lastakse olla.

Hetkel on Epp Maria üksi kodus, abikaasa Jaak on linnas, lapselapsed peale suvevaheaega vanaema juurest taas koolis, laste pered käivad pea igal nädalavahetusel külas. Tundub, et naine naudib üksindust koos klassikalise muusika ja loomade-lilledega samavõrd kui pereolemisi. Raadiost kostuvad uudised ja Epp Maria paneb raadio kinni, alati ei taha neid uudiseid! Ta valib taustaks svingiklassika, rammestunud olekuga kutsa Tiina sätib end köögi akna alla diivanile lõunauinakule ja me võime alustada pardilihasupi söömise ja vestlusega…

Sul on selline mõnus itaaliapärane kodu ja tundub, et ka teie peretraditsioonid on tugevad kui Itaalia peredes. Oled kui suguvõsa mamma, kes peret koos hoiab…?

“Jah, tõesti, mulle meeldib see itaallaste mamma-kultus, olen hea meelega mamma rollis… Ma rõõmustan, et meie lapselapsed ei tahagi nii väga olla nutitelefonides, nad teevad hea meelega pärisasju ja nende joonistused on ka nii siirad…”

“Vahel mu tütretütar ütleb mulle, kui on mõnd uut maali näinud, et mamma, ära müü seda ära, see on nii ilus!” Siis ma vastan, et vaata, mammal on ka vaja osta teile asju ja vorsti leiva peale, et ma teen sulle uue…” (Naerame.)

Paljud Su maalid mõjuvad pühalikult kui ikoonid. Minule seostud sa kuldse värviga. Aga kuldne, mida sa rohkelt kasutad, ei ole ju tegelikult värv, vaid pigem kui valgus?

Jah, väga õige. Kui ma tahan maalida valgust, siis valin kuldse. Läbi valge ma ei oska maalida valgust, siis tuleb pilv või lumi…

Päikesevalgust on ju aegade algusest kujutatud kuldsena, vanadel ikoonidel, renessansiajal…Kuld kui sümbol. Kuld on ju maaväline asi, see ei ole tekkinud maapõues, vaid maaväliselt. On nii huvitav, et Euroopa suurim kullakaevandus asub nii lähedal, Soomes, Lapimaal. Lapi kuld. Seda on mõnus mõelda! Oleks võinud mõni piisake Eestimaale ka kukkuda! Ehk ongi, aga eestlased pole otsinud! Jaak (Jaak Arro, Epp Maria abikaasa – toim.) käis koos väimehega Lapis, ta oli vaimustuses sest kivisest ja kidura taimestikuga maastikust, mis mõjus nagu maailma lõpp, ja seal siis leitakse seda imelist maaki…

See kullateema huvitab mind väga. Vanadel maalidel olid inglitiivad ka ikka kullast… Kuld on eriline.

Eks inimesed, kes minult maale tellivad, on tuttavad mu mõttemaailmaga ja sellega, mida oodata… Muidugi võivad tellijad öelda, kas nad tahavad soojas või külmas koloriidis maali, mulle meeldib igasuguste värvidega maalida. Ainult musti maale ma ei tee.

Kas must värv on sul üldse olemas?

Väike tuub on. Vahel on vaja silmaterake teha. Aga üldiselt lähevad värvid aastaaegade järgi. Suvel kasutan palju kollast, augustis hakkab tumesinist tulema. See sinine on nii eriline, leidsin värvimaailmast sellele vaste “Parisian blue”, imeline värv. Sügavsinine. Augustikuutaeva sinine…

Sa töötad päevast päeva värvidega, kas tunned selgelt, kuidas üks või teine värv mõjub, mõjutab meeleolu?

Ikka mõjutab, juba hommikul mõtled, kas paned sinise või kollase pluusi, selles väljendub päeva mõte. Kui päike paistab, tahan ka olla nagu päike, panen kollase riietuse, see on mul väga kooskõlas loodusega.

Kui linna lähed, kas valid selga linnavärvid ja -riided?

Jaa, panengi! Ei vali lillelist kleiti, riietun rangemalt. Lillelisi kleite kannan ainult maal ja ehin ka end vaid siin, kodus. Ma ei pane end riidesse kellegi jaoks, ehtimise läbi ma pühitsen seda elu ja olemist siin.

Tallinnas ei ole küll midagi pühitseda. Pigem sulandun kontoriinimestega. Ei taha kuidagi silma paista.

Paljud kunstnikud on just ekspressiivsed, et välja paista, panevad välisega pigem üle võlli. Sul on vastupidi…

Mul on paljud asjad vastupidi. Praegu räägitakse peamiselt välisturule murdmisest, see on nagu mantra – kui sa pole välismaal esinenud, näitusi teinud, pole sa justkui keegi. Korraldatakse seminare, kuidas välisturule minna, mul ei tule see üldse pähegi!

Olen, majanduskeeles, “siseturule orienteeritud”. Mulle sobib mõtlemine – think globally, act locally.

Sul ei ole ju mingit painet kuhugi minna, õppida turundusnippe, muuta midagi – sul on oma käekiri, oled edukas. Noorel tundmatul kunstnikul võib olla tänapäeval palju raskem läbi murda?

Ongi. Eriti naturaalse andega, tundlikul kunstnikul, kes tahab teha oma käega kunsti, ei tahagi kasutada abivahendeid. Pintslit ja lõuendit oskavad tänapäeval veel vähesed käes hoida.

Kunst on üleliia digitaliseerunud.

Kui ma lähen näitusele, siis mind huvitab ikka käsitöö. Mina olengi käsitööline. Paratamatult liigub see maailma areng sinnapoole, las ta läheb oma teed. Mina ei taha seda teed minna. Ma lähen kõrvalrada pidi…(Ruudi haugub, justkui tahaks sõna sekka öelda.) Ruudi, kas sa räägid kunstist meile?

Ma siiski märkan rõõmuga lastelaste pealt, et neid ei huvita see digimaailm ega nutitelefonid. Viieaastane tahab ilusate värvidega, heade pintslitega joonistada.

Epp Maria Roosi ja Anita Astridiga. I Foto: erakogu

See on vanaema hea eeskuju…

Aga äkki uus põlvkond tüdineb ära neist vidinatest… eks ma olen totaalne optimist ka. Selles meeletus infotulvas ja arengus, järsku ikka midagi inimlikku säilib, et tehisintellekt ei võtaks kõike üle. Tore, kui mul oleks robot-koristaja siin, peale operatsiooni ei saa ma hästi kummardada, aga ma ei tahaks, et tehisintellekt ütleks mulle, millist pilti ma peaks maalima.

(Heliseb telefon.)

“Jah, olen tulemas, hakkan varakult sõitma, kohtume homme!” vastab Epp Maria küsijale.

(Koerad hakkavad haukuma.) “Ei tule kuller, rahvuskultuurifondist helistati!” seletab perenaine koertele. “Mul käib tihti kuller, kes helistab värava tagant, ja koerad arvavad, et jälle kuller. Ma ei saa enam rääkidagi! Minge siis vaatama!” ajab kunstnik koerad toast õue ja nad jooksevad õhinal värava poole…

“Olen nõukogus ja homme on korraline koosolek, keegi annab aru, et kuidas on läinud, mis on rahalised seisud; ega ma ei saa eriti aru neist majandusaruannetest, aga õnneks tublid raamatupidajad ja sekretärid saavad hästi aru. Mina olen seal kusjuures noorim liige, teised on ikka auliikmed, erinevatelt kultuurialadelt. Rahajagamise koosolekud on eriti keerulised, et kuidas siis oleks õiglane toetada; tänapäevased digiprojektid… ma ei oskagi hinnata seda kunsti… see läheb üha keerulisemaks. Nüüd on nii, et esitletakse taiest ja siis on mitu lehekülge juttu, et mis see on. See on mulle võõras. See kunsti lahtiseletamine.

Mina ei tee kavandeid, mu töödel pole läbimõeldud kontseptsiooni. Lugu tuleb joonistamise käigus. Mõnikord on meeles lihtsalt idee. Ja värvid.

Üldiselt mu tööd ostetakse ära ja keegi ei küsi, et mis see lugu maali taga on.”

Minu arvates peaks vastuvõtjale samuti jätma ikkagi vabaduse ise tõlgendada ja oma lugu näha…

Jah, mulle väga meeldib, kui inimesed hakkavad rääkima, mis nemad mu maalides näevad. Tunded on need, mida ma tahan maalida.

Kas sa maalimise käigus ka üllatud või oled iseendale juba etteaimatav?

Ikka üllatun. Kui ma joonistan, siis mõni nägu, mõni silmavaade on väga huvitav, ja vaatad, et ohhoo!, kust see nüüd tuli! Teinekord pusid ja ei tule midagi, nühid laiali, ei ole rahul, alustad uuesti. Aga jah, on hetki, kus sa imestad, et kes selle nüüd tegi… Ikka tundub, et kusagilt keegi aitab kaasa.

Kui ma joonistan, siis ma ei konstrueeri, ei mõtle anatoomiatundide peale. Kui maalin, teen tihtipeale kõigepealt silmad, mind huvitab just, et kuidas need silmad vaatavad. Tihtipeale on mu maalidel nõnda, et inglid või näkid on oma tegevuses, vaatavad pildist välja, aga alati keegi vaatab ikka vaatajale silma ja on justkui ehmunud või kohmetunud, et sa neid näed – need ilmed mulle meeldivad…Kunstitegemine on minu jaoks püha tegevus. Olen selle ees alandlik.

Kuidas elab hetkel Eesti maalikunst?

Maalikunsti nagu polegi enam. Maalikunstnikud kirjutavad, teevad etendusi. Väline tähelepanu on oluline. Ühiskond dikteerib, et peab olema edukas, silmapaistev, pidevalt esiplaanil. Kui sa teed midagi oma töövälist, satud kindlasti tähelepanu keskpunkti – näiteks oleksin kindlasti uudistes, kui hakkaksin trummi lööma või hüppaksin langevarjuga. Aga kui sa teed päevast päeva süvenenult oma tööd, ei ole sa küllalt huvitav….

Mul ei ole kahjuks uuest kunstist tuua ühtki näidet, mis oleks mind liigutanud. Üks mu lemmikkunstnikke on Priit Pärn. Mulle ta joon nii meeldib! Looduslik anne. Sa tunned tema käekirja ära. Ikkagi minu põlvkonna inimesed kõnetavad, siis veel õpiti maalikunsti.

Kes olid sinu õpetajad?

Minu õpinguteajal õpiti maali kuus aastat. Mu esimene õpetaja oli Lepo Mikko, Pallase mees. Nii et ühe aasta sain õppida lausa Pallase koolkonnas. Siis õpetasid mind Ants Viidalepp, Ilmar Kimm, siis kaks aastat mu oma isa, Luulik Kokamägi. Lõpuaastal Tiit Pääsuke. Toona ei olnud õppejõudude seas naismaalikunstnikke. See on olnud mehine ala. Naistest olid tollel ajal silmapaistvad Malle Leis, Ludmilla Siim, kes läks ära Soome… ega rohkem polegi nimetada…

Kuidas naisena, naiselikku kunsti tehes kohanesid, kui mehed õpetasid, kas oli ka vastuolusid?

Ei olnud vastuolusid, mina olen ikka ajanud oma asja. Ma ei ole olnud iial mässumeelne, eks ma ikka kuulasin ka neid… Kindlasti meeldis mulle maalitehnoloogia, käsitöötehnika, õppisin põhjalikult kruntimist, nüüd nii põhjalikult ei õpetata… Aga sealt edasi ma ei saagi aru, kuidas saab kunsti õpetada… kuidas sa ütled, et maali see puu vasakule või paremale… Eeskujud õpetavad. Kui mu isa õpetas, siis ka ikka pigem eeskujuga, mõtlesin tema maalidele ja ehk tahtsin veidi tema moodi maalida. Aga jah, paljud õppejõud on ju ka autoritaarsed ja siis need õpilased on liialt tema nägu, vahel terve kursus on õpetaja käekirjaga… ma ei tea…

Kuigi ma olen ka ise olnud õpetaja, siis mulle see ei sobinud, et oodati, et ütle, mida ma nüüd teen…

Kuidas saada edukaks kunstnikuks?

Mina ei taha olla edukas, see pole eesmärk, ma olen üllatunud, kui keegi ütleb, et ma olen kuulus kunstnik, tõsimeeli!

Järsku see ongi aidanud mind elada oma kunstis. Ma tahan elada maal, aga et maal elada, selleks peavad olema vahendid ja need ma teenin oma loominguga. Ma olen alandlikult tänulik, see võimaldab mul oma mullis elada. Kuigi seda pannakse ka Eesti ühiskonnas pahaks, et kapseldutakse, aga kus mullis ma siis veel pean olema? See on minu maailm siin.

Mu missiooniks on see, et ma tahan anda eeskuju, seepärast olen olnud avatud ka ajakirjandusele. Keegi ehk saab sest julgust ja inspiratsiooni.

Sa ei pea elama Tallinnas ega pea olema kunstnik, on veel 1001 tööd, aga loo endale ise see töökoht. Aga ilmselt kardetakse, ei usaldata iseennast. Aga ega oma mullis elamine tähenda, et ma ei huvitu maailma asjadest, siingi me ju kogu aeg töötame, et üks nurgake Eestimaal oleks korras… see on ka missioon. Ma ei pea ju barrikaadidele minema, et osaleda ühiskonnaelus. Seal on niigi palju inimesi, me pigem ajame siin vaikselt oma asju…

Kuidas see kooselu teil maal siin Jaaguga aastakümneid on toiminud?

Ma siiani ka ikka vahel ütlen Jaagule: “Sa oled nii teistsugune, sa ei saa absoluutselt minust aru!” Mehed on nii teistsugused!

Meil vist on läinud pikalt nii hästi, sest Jaak ei ole tahtnud ise särada, ta on tahtnud olla mu selja taga. Kui ta oleks ka tahtnud olla esiplaanil, siis ma ei oleks saanud nõnda oma asja ajada…

Alati, kui ajakirjanikud tulevad, küsib ta, et kas ta võib ära minna, töökojas olla, metsa puid tegema minna…Vahel, kui tahetakse ajakirjandusele perepilti teha, siis see võib osutuda nii keeruliseks, et mis särk selga jne.

Ka ei tule kõne alla, et keegi võõras teeb pilti, Jaak on nõus ainult siis, kui meie poeg Johannes fotografeerib. Aga paljud mehed, vastupidi, tahavad olla esiplaanil ning naine olgu kodukana. See on see müstiline meheau, millest mina pole aru saanud. Aga jah, peab ikka kannatlik olema… ja ruumi peab andma teineteisele.

Tuppa hoovab pärastlõunane rammestus, õues on tunda sügise algamist. Epp Maria räägib veel, kuidas just kella nelja ajal vaatab ta Soome TV-st üht itaalia seriaali, kus tegevus toimub 60ndail, aga et ta pole ühtki osa korralikult näinud, sest ta jääb itaalia keele uinutavast meloodilisusest diivanile tukkuma…

Naine vaatab läbi akna oma aeda ja imestab, et külm tuli nii järsku ning et pärast eelmise päeva tormi pole veel kõik õied murdunud…

Me vestlusesse saabub suurem mõttepaus, mõistan, et selleks korraks aitab. Joome lõpetuseks veel rooiboseteed meega, millele kohalik mesinik on nimegi pannud – “Aeglane hetk”. See sobib viimaste, aeglaste mõttevahetuste kõrvale.

Itaalia tundub olevat su lemmikpaik? Käid sa vahel talviti ka soojal maal ära?

Ei, mitte kunagi. Aga jah, ma polnud veel Itaalias käinudki, elasin Tallinnas ja siis käis mu kodus ikka välismaa peenemat seltskonda, kes mu maale nähes ütlesid, et näe, need küpressid on sealt ja sealt Itaaliast… Ka mu kodu ja aed on Itaalia-stiilis, ma ikka ütlen, et see on mu väike Toscana, boonusena veel merevaatega.

Äkki elasid sa eelmises elus kunstnikuna Itaalias?

Võib-olla küll!

Kas sa suudad alati olla päikseline ja tänulik või on sul ka tusatujusid, nagu ikka tundlikel inimestel?

Enamuses olen tasane, vahel olen kurb, kui tervisega on kehva, selg valutab ja koperdan siin, siis hakkan end haletsema.

Peale oppi käisin karkudega, siis väsisid käed ära, ei saanud maalidagi. Eks öeldakse, et taastumine võtab aasta aega, võimlen ikka koos oma portugallasest füsioterapeudiga ning ma ei ole lootust kaotanud, et läheb paremaks… Eks ma olen lapsest saadik nagu vanainimene olnud, füüsilises mõttes kehvake…

Sa oled hingeline olevus…

Jah, keegi ravitseja ka ütles, et olen väga vana hing…

Jah, ma tundsin Epp Marias ära “vana hinge”, harmoonia ja ilu ihaleja ning selle loomingusse suunaja. Kui kosutav on kohtuda ajal, kui kõik ümberringi kiirustavad ning keskenduvad välisele, kellegagi, kel on aega ja pühendumist oma lilledele, koertele, kassile, oma lastelastele, kel on aega mõtestada elu ja loomingut… Olles Eesti üks edukamaid kunstnikke, on selles kuldses naises ometi nii palju lihtsust, siirust. Epp Maria saadab mind väravani ja lehvitab, koerad tiirlevad ümber perenaise ja päikese kuldavates kiirtes jääb mu seljataha idülliline maastik lehmade, jändrike kadakate ning mõne iidse õunapuuga sinise taeva ja mere taustal…

Tahaksin sellesse mahedusse veel kunagi tagasi tulla, mõtlen ma tänuga. Ja soovin mõttes Epp Mariale kiiret paranemist.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (52)