Andres Lõo: kunst on taas armunud

Kunstnike konverents. Foto: Heleen Rahel Ojasalu

Eesti Kunstiakadeemias toimus Ene-Liis Semperi kutsutud kunstnike konverents “Kuidas portreteerida lindu?”. Üks tõdemus, mis oli nähtamatu tindiga kirjutatud veel “laskmata karu nahale”, ehk konverentsi sisse juhatanud pressiteksti, ütles, et “kunst räägib asjadest, millest ei saa rääkida. Kunstnike konverentsil räägitakse asjadest, millest ei räägita.” Muljeid vahendab kunstnik ja muusik Andres Lõo.

9. septembril kogunenud kõnelejad Eero Epner, Ene-Liis Semper, Hasso Krull, Liina Keevallik, Mark Raidpere, Mart Kangro, Peeter Laurits, Sirje Runge, Tõnis Saadoja ja Andrus Laansalu rääkisidki nii asjadest, millest ei saa rääkida, kui asjadest, millest peab, saab, peakski ja tegelikult räägitakse. Mina sisenesin saali kui tühjendatud kunstnik, nagu tasalülitatud tunnetustöö masin – märg masin – ON-nupp põlemas. Ainult üks tuli, sest kõik on liiga palju.

Loomulikult on kõik liiga palju ja sellepärast me teemegi valikuid. Ka kunstis teeme valikuid ja nagu inimene iga päev, allume trendidele, ajastu diktaadile, stiilidele, igasugustele mõjudele, mis kehtestavad reeglid. Isegi kunstis, mõtlesin ma imestunult umbes kümme aastat tagasi. Toona oli Berliini Biennaalile kureerima kutsutud New Yorgi kollektiiv DIS magazine ja nende kutsutud kunstisündmusest sai märgiline, pöördeline hetk nn post-internet-kunsti tulekuga. Aga see oli ka umbes see aeg, mil kunst oluliselt kontseptuaalsemaks, mõistuspärasemaks, sotsiaalprobleemsemaks, poliitilisemaks ning ka kõvasti merkantiilsemaks muutus. DIS magazine oli lihtsalt sõnumitooja, kuller, taksoga. Zeitgeist maandus ikkagi selle taksoäpiga, mis takso kohale saatis. Ja sestpeale on kunst palju lubanud, uut toonud ja jube palju tegemata jätnud.