Fotolugu: kuidas portreteerida lindu

Kaelustuvi. Foto: Arne Kiin.

Fotograafi-animalisti töö võib laias laastus jagada kolmeks etapiks. Esmalt on eesmärgiks objekt lihtsalt dokumenteerida, tõestamaks: ma nägin teda. Järgmiseks soovib pildistaja juba saada head portreed. Kõrgeim aste jäädvustab looma või linnu mingi tegevuse juures nõnda, et ka portreenõuded saaksid võimalikult hästi täidetud. See viimane eeldab peale oskuste ka tublit annust õnne ja jääb sageli hoopis saavutamata.

Kaelustuvidega võttis esimesest etapist teiseni jõudmine mitu head aastat. Jahiobjektina on need linnud õppinud inimest pelgama, katsed neile lähemale hiilida lõppesid järjepanu läbikukkumisega. Jäi loota, et juhus meid lõpuks fotograafile soodsamates oludes kokku viib. Lõpuks nii juhtuski, ühel varasuvisel päeval ilmus tuvipaar mu metsavarje juurde ja laskis välja pandud viljapudemetel hea maitsta. Said linnud paiga turvalisuses veendunud, jäid nende visiidid korduma ning pildiarhiiv hakkas jõudsalt täienema…

Olgu tegemist inimese või loomaga, hea portree näitab ikka midagi enamat kui välist sarnasust. Kuidas aga püüda pildile tabamatu eimiski, mis avaks vaatajale osagi jäädvustatu sügavamast olemusest? Vaevalt on keegi selle sõnadesse pannud paremini kui Jaques Prévert, kelle luuletuse pealkirja siia laenasin.

Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Suuremat valikut tema linnufotodest näeb siit. Arne Kiini lindude aastaringi tutvustavas fotoseerias on varem Edasis ilmunud: