Tõmbasin maha kõik algused, mis selle plaadi kohta kirjutama hakkasin: nii selle, et esimest korda kuulasin “L-i” pärast üht pöörast esikapidu, kui sõber soovitas, et see album ravib (plaat oli just ilmunud); nii selle, mis räägib reisist (milleks on autor teost ka ise nimetanud); kui selle, mis mainib ära stiilide rikkaliku väljapaneku, mis siin albumil kuulaja kõrvade ette näha on asetatud. Mulle tundus, et see plaat viib kuhugi millegi täiesti algusse.
Plaat: Jakob Juhkam, “L”, ise välja antud
Seal alguses on lapsepõlv, süütuse aeg, ultramariinsed pilved kollases taevas. Kõik kogemused on uued, roosad, paljad, ka muusikalised. Vastsündinu tarkusega “L” viib paika, kus näitab, kuidas on esimest korda 11-aastasena kuulata Pink Floydi või Frank Zappat või Weather Reporti või vana Genesist või “L-ist” pealtnäha midagi täiesti erinevat nagu Cabaret Voltaire, Future Sound Of London, The Orb, Autechre või Moodymann.