Plaadiarvustus. Dändipopp või candypop? Mart Avist Valner Valme

Mart Avi. Foto: Ivar Murd.

Valner Valme arvustab Mart Avi plaati “Blade” (Porridge Bullet).

Eesti kunstpopi eredaima artisti Mart Avi kuuenda albumi “Blade” eel ilmunud singel “Feline” tekitas tunde, et ring on täis või siis saab 30-aastasest muusikust rääkida juba veteranist “tuntud headuses”. Mõnusalt nätske rütmipartii ja kaunid sünteetilised vulinad-vidinad on moodsad ja oma peenes produktsioonis ka ääretult täpsed, aga tahaks neid kõlapildis domineerima: instrumentaarium, ehk tegelikult kogu töö selle ruumiga, kus Avi kui vokaal asub, on vaid sekundant hääle egole. Laulja on aga see, kes ta on: dändilik crooner sõltumata muusikalisest mängust, ajastust ja ajudega popmuusika üleilmsest kontekstist. Crooner asub aga alati tühjas toas. Õigemini pillid-arranžeeringud crooner’il on, aga ta teeskleb, et neid pole, sest rambivalgus on tema peal ja muu on vaid ilurätt kuuetaskus, nurk napilt väljas. Ruum on tühi, sest crooner loob distantsi, isegi pugedes teile naha vahele. 

Aga ka crooner on vaid poos. Poose me popis tahame. Juba järgmises loos krudisevas “Lost Weekend” ujutavad nõtked ja chill’id, aga samas jõuliselt kerivad sündikäigud Avi vokaali üle, laul jääb teisele kohale ja just sellelt positsioonilt ongi mõjuvam. 

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (160)