Jazzkaare fookuses. Sõda ja jazz: Andrii Pokaz

Andrii Pokaz.

Sõda Ukrainas on muutnud paljude inimeste maailmapilti ja ukrainlaste prioriteete. Kas Ukrainas on veel kohta kultuurile – kontsertidele, etendustele, näitustele…?

Kui külastasime aastal 2002 Odessat, siis käisime ka nõukogude stiilis restoranis, kus olid eksponeeritud nõukaaegsed kipskujud ja muud asjandused, samuti rippus seal loosung “Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Seda lauset armastati tsiteerida Nõukogude Eestiski, sest see oli üks vene ideoloogiameistrite väljamõeldisi, millega põhjendati, et jazz on halb ja jazz on kapitalistlik pahe. Mida arvab sõjast ning muusikast Ukraina põneva jazzikollektiivi Pokaz Trio juht ja Odessa muusikaakadeemia õppejõud Andrii Pokaz, seda uuris Anne Erm.

“Mõistagi muudab sõda inimeste prioriteete. On selline vanasõna: kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad. Päris nii see siiski pole. Olenemata olukorrast kuulub loomeinimeste elus teatud protsent oma energiaressursist loomingule. Otsime uusi tähendusi, uusi viise publikuga suhtlemiseks, korraldame kontserte ja jam-session‘eid, meelitades sinna ka Odessas ajutiselt viibivad muusikuid ning külalisi. Me ei saa ja ei oska muusikata elada,” sõnab Pokaz Trio juht Andrii Pokaz. Pokaz Trio annab esmakordselt kontserdid Eestis Sügisjazzil 16. oktoobril Kumu auditooriumis ja 17. oktoobril Pärnu Kontserdimajas.

Pokaz Trio sündis 2016. aastal. Debüütalbumini “Kitsungi” jõuti 2019. aastal ja see Norras välja antud album pälvis maailma jazziajakirjanike tunnustuse. Praeguseks on trio esinenud mitmetel Euroopa mainekatel festivalidel ja otse loomulikult tuuritatakse pidevalt Ukrainas. Kas Pokaz Trio on ka külastanud sõjast laastatud piirkondi?

Ei, arvan, et sellistes piirkondades toimetavad sõjaväelased, muusikalist külakosti pakuvad seal spetsiaalsed sõjaväelise alluvusega brigaadid, kes annavad sõduritele ja elanikele kontserte. Me ei kuulu nende hulka, tegutseme tagalas.

Kas sõda on teid kuidagi isiklikult puudutanud?

Muusikud on ka inimesed ja sõda on neid eri viisil puudutanud. Meie trummar Oleksandr Polyakov oli Kiievis, kui sinna tungis vallutajate väekontingent, ja ta meenutab seda kogemust õudusega.

Mis on teie esimene mõte hommikul ärgates?  

Esimestel minutitel meenutan olukorda, et käib sõda ja et see ei ole vaid uni. Nüüd, kus sõja algusest on kuid möödunud, ei tunne ma end enam abituna, hommikukohvi juurde kuulub kindlasti uudiste lugemine või kuulamine ning iga päev püüan teha oma maa heaks, mis on minu kui muusiku võimuses.

Kust ammutavad ukrainlased usku ja jõudu, et pidada vastu Vene vägede survele ja  propagandamasina valedele?

Iga teadlik ukrainlane mõistab, et kogu see väljamõeldud natsismi ideestik, millega õigustatakse sõda ja mida vene propaganda levitab, on juurteni puhas vale. Tõde on meie poolel ja see annab jõudu vastu pidada ning kaitsta oma maad.

Olete Odessa muusikud. Ka rahulik Odessa on pidanud taluma pommirünnakuid, kas linna arhitektuuripärlid on terved?

Kui vaenlase sissetungi tõttu on hukkunud kasvõi üks inimene, ei saa enam rääkida rahulikust linnast. Odessas hukkus kolmekuune laps, linna piiril on olnud korduvalt rünnakuid ja neid on toimunud isegi linna südames. Õnneks on arhitektuuripärlid veel terved, kuid muidugi – kõige olulisemad on inimesed. Paraku ei tea keegi, mida homne toob, ja see pingestatud atmosfäär eristabki rahuaegset Odessat sõjaaegsest linnast.

Õppisite Odessa konservatooriumis klassikalist klaverit, olete andnud soolokontserte ja osalenud edukalt rahvusvahelistel konkurssidel. Kes on teie lemmikheliloojad?

Olen klaverit õppinud pea kakskümmend aastat ja töötanud nüüd juba kümme aastat Odessa Muusikaakadeemia klaverikateedri õppejõuna. Kogu muusika, mida mängin, on minu jaoks oluline. Klassikutest tõstaksin esile Johann Sebastian Bachi ja Frédéric Chopini loomingu. Kõike, mis meeldib, nimetada läheks pikale, parem kulutan seda aega muusika kuulamisele.

Ukraina helilooja Valentõn Sõlvestrov kuulub Arvo Pärdiga samasse põlvkonda ja mõttekaaslaste seltskonda, tema teosed on Eesti kuulajale tuttavad ja ka sel sügisel “Pärdi päevade” kontsertide ajal oli Sõlvestrovi muusika kavas. Kas Arvo Pärdi muusikat teatakse Ukrainas?

Jaa, muidugi, suvel oli Lvivis kontsert Arvo Pärdi loomingust ja Odessas kõlas Arvo Pärdi muusika läinud aastal, kindlasti on neid olnud palju rohkem kui hetkel meenub.

Nad mõlemad on ECM-i plaadifirma armastatud heliloojad. Kas teie unistuste eesmärkides on ka salvestus ECM-ile?

See oleks vahva, kuid pean tunnistama, et meie muusika erineb Manfred Eicheri kontseptsioonist. Samas ma olen veendunud, et meie ansamblil on kõik veel ees.

Millal teil tekkis soov ja vajadus improviseerida?

See juhtus neljateistaastasena. Tollal läks elekter tihti ära, õigemini see lülitati välja lausa rajoonide kaupa – ilmselt energia kokkuhoiu pärast – ja selles pimeduses või hämaruses hakkasingi lugusid improviseerima.

Ukrainas on mitmeid jazzfestivale, millist peate kõige tugevamaks ja huvitavamaks?

See on kahtlemata Leopolis Jazz Festival Lvivis, kus on esinenud ka pea kõik Ameerika jazzi suurnimed.

Kuidas kirjeldaksite Pokaz Trio stiili ja eesmärke? 

Mul on keeruline seda kirjeldada, peamine on, et tuleb olla oma mõtetes aus ja säilitada oma loomulik väljendusviis.

Meie eesmärk on muuta inimesi paremaks, esitades neile olulisi küsimusi ja pannes neid mõtlema, muidugi muusikalises keeles.

Olete maininud, et teie lemmikute hulka kuulub Esbjörn Svenssoni muusika. Kas olete seda ka esitanud?

Esbjörn Svenssoni muusikat pole me kontsertidel esitanud, kuid vahel rõõmustame end sellega, et mängime lemmikteost nende repertuaarist.

Esbjörn Svenssoni ideed on inspireerinud ansamblit Rymden, kus pianist Bugge Wesseltofti kõrval osalevad Svensson Trio bassist Dan Berglund ja trummar Magnus Öström, see trio on väga võimas ja isikupärane. Kas olete ehk kohtunud mõnel festivalil?

Kahjuks pole meie teed ristunud, kuid oleks huvitav neid kuulata ja nendega suhelda.

Jazzmuusikud on mobiilsed: kui vaja, siis mängivad sümfooniaorkestris; kui vaja, siis saadavad pop- ja rockmuusikuid. Kas ka Pokaz Trio muusikutel on erinevaid väljakutseid peale selle, et annate kontserte ja plaadistate?

Muidugi otsime erinevaid väljundeid. Lisaks õppejõutööle toimetan veebiajakirjas Patreon muusikalehekülge ning koos sõpradega korraldame lastele kohtumisi ja meistriklasse, et tutvustada neile muusikakunsti saladusi. Kontrabassimängija Yevhenii Myrmyr töötab organisatsioonis Fiverr, mis aitab Ukrainas asju korraldada ja abistada ka sõjas kannatada saanud ukrainlasi, trummar Aleksandr Polyakov tuuritab tihti meie poptähtedega.

Teie trio debüütalbum “Kitsungi” sai nii kuulajatelt kui kriitikutelt kuuma vastuvõtu. Millest tuleb plaadi jaapanipärane nimi?

Кitsungi on katkiste nõude restaureerimise kunst, kus liimile lisatakse kuld- või hõbepulbrit. Kitsungi filosoofiline alltekst on see, et kuigi aastate jooksul asjad kuluvad ja inimesed muutuvad, jäävad nad meile ikka kallimaks kui uued eksemplarid.

Kas sõda on muutnud teie eesmärke?

Minu arvates on meie eesmärgid jäänud samaks, kuid selgemini tunnetame oma vastutust Ukraina kultuuri esindamisel.

Teie trio värskeim singel “Voices” kutsub ühendama hääled ja võitlema vale ning kurjusega, kuidas see lugu on vastu võetud?

Inimesed erinevad ja reageerivad erinevalt. Mõnd paneb see lugu olukorrale mõtlema, mõni teine leiab jõudu võitluseks kurjusega ja vastupanuks.

Mida võib kuulda Pokaz Trio kontsertidel Tallinnas ja Pärnus?

Mängime “Kitsungi” muusikat ja järgmise albumi lugusid. Meie uus album peaks valmima sügisel. Esimene pääsuke sellest materjalist ongi singel “Voices”. Ootan kohtumist Eestis Sügisjazzil.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Anne Erm

Anne Erm on festivali Jazzkaar asutaja ja kunstiline juht ning jazzivaldkonna promotoor Eestis. Loe artikleid (17)