Kell on üksteist läbi, Naantali pastelsetes toonides majade ja jahisadama kohal tiirutavad laisalt kajakad ning esimesed kohviku- ja poepidajad on juba ärganud, sättides rahulikult toole terrassidele ja avades luuke. Piltpostkaardilikult ilus – aga kas mitte just nii ei näe välja kõik need külad ja linnakesed põhjamaistes krimiromaanides, kus toimuvad kõige külmaverelisemad mõrvad?
Turus olles pole keeruline tulla mõttele Naantalis ära käia. Ja ehkki meie tegelik plaan on sõita hoopis lõunasse, Helsingisse, oleme ikkagi päeva alustuseks sõitnud hoopis teises suunas, läinud kaasa vooluga, mis hommikusest Turust viib uneleva Naantali, mitte asjaliku Helsingi poole.