Kell on üksteist läbi, Naantali pastelsetes toonides majade ja jahisadama kohal tiirutavad laisalt kajakad ning esimesed kohviku- ja poepidajad on juba ärganud, sättides rahulikult toole terrassidele ja avades luuke. Piltpostkaardilikult ilus – aga kas mitte just nii ei näe välja kõik need külad ja linnakesed põhjamaistes krimiromaanides, kus toimuvad kõige külmaverelisemad mõrvad?

Turus olles pole keeruline tulla mõttele Naantalis ära käia. Ja ehkki meie tegelik plaan on sõita hoopis lõunasse, Helsingisse, oleme ikkagi päeva alustuseks sõitnud hoopis teises suunas, läinud kaasa vooluga, mis hommikusest Turust viib uneleva Naantali, mitte asjaliku Helsingi poole. 

Naanatali lugu ulatub tagasi keskaega, kui Püha Birgitta ordu rajas siia kuulsa kloostri. Praegu ei mäleta neid enam keegi ja vähesed võtavad ette selle reisi kloostri asukohta rännaku tegemiseks, sellest on ka alles ainult aastatel 1460–1480 ehitatud kirik –  sest vahepeal on Naantalisse jõudnud kolida, küll ainult suveks, Muumid ja Soome president. Nii et pole olemas vähem originaalset plaani kui sõita südasuvel Naantalisse, ent teie plaanid ei pea olema alati ebatavalised, et teha teist ebatavaliselt õnnelik inimene, on  Tove Jansson targalt ühe Muumi suu läbi öelnud. Ja see on rahustav teadmine, oleme soomlaste õnne valemile jõudnud ilmselt lähemale kui ühelgi teisel hetkel selle reisi jooksul. 

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (241)