Liina Vassil: Saaristomere saared – külluslik põhjamaine nauding loodust armastavale külalisele

Liina Vassil saarestikupuhkuse plaane tegemas.

Eestlaste seas on levinud suusa-, kalastus- ning linnapuhkused põhjanaabrite juures. Samuti on rada sisse tallatud Jõuluvana juurde Rovaniemis ning Muumimaale Naantalis. Märksa vähem on neid, kes leidnud tee Soome väikesaartele, mis liialdamata võiksid kanda paradiisisaarte nime. Olgu siinne julgustuseks neile, kes kaalumas Läänemere pärlite avastamist.

Saaristomere saared ja sadamad

“Mis te puhkuse ajal teha plaanite?” küsivad sõbrad ja kuuldes, et oleme minemas purjetama Soome, Turu saarestikku, õhkavad selle pealtnäha romantilise ja kättesaamatu reisiformaadi järele. Mõistetavalt on esmased seosed, mis purjetamispuhkusest kuuldes tekivad, türkiissinine lõunamaameri, sillerdav päike, luksusjahid ja Moët & Chandon.

See ei ole siiski see, mille järele me Soome juba kes-teab-mitmendat suve läheme. Elamus, mis soomlastel varuks, ei ole rendikaatri-kiirtoit, vaid arhipelaagiturismi hõrk gurmee, mis avab end tulijale kiht-kihilt ja pakub loodust armastavale külalisele küllusliku põhjamaise naudingu.

Ühtekokku on meie ülelahe-naabritel muljetavaldav hulk saari – ligi 180 000. Suurem osa neist on koondunud riigi edelaosasse, moodustades üle 8000 ruutkilomeetri suuruse arhipelaagi – Saaristomere (Archipelago Sea). Kui palju täpselt on Saaristomeres saari, ei tea keegi. Ühelt poolt sõltub see sellest, millist veest välja ulatuvat maanukki saareks pidada; teiselt poolt tekib saari ja saarekesi jätkuvalt juurde, kuna maapind saarestikus tõuseb 4–10 mm aastas. Selles võime aga kokku leppida, et Saaristomeri oma ca 50 000 saare ja saarekesega on üks maailma suurimaid arhipelaage ning saame vaid tänulikud olla, et see looduse meistriteos meile geograafiliselt nii lähedale on trehvanud.

Selleks, et külastada Saaristomere saari ja sadamaid, ei pea omama jahti või mootorpaati ega oskama purjetadagi. Saartel elab kokku ca 22 000 inimest ning suveperioodil see arv mitmekordistub. Nii on suur osa saari suviti ühendatud regulaarse praamiühendusega, mis võimaldab igaühel koostada oma saartemarsruut. Mugavamalt reisida soovija leiab viisid auto või karavaniga suuremate saarte vahel liikumiseks. Sportlikumatele puhkajatele on erinevas pikkuses ja raskusastmes jalgrattamarsruudid ning matkajaid ootavad lõputud saartevahelised matkarajad, kus taas pikkuseid ja raskusastmeid igale treenitusastmele. Populaarne on kajakiga saarelt saarele liikumine ning vaimsemate huvidega matkaja leiab eest koguni palverännutee.

Gurmeereis põhjala moodi. I Foto: Liina Vassil

Kõik see on soomlastele omaselt hoolikalt läbi mõeldud ning puhkaja leiab eest piisavalt informatsiooni, tähistatud rajad ning soovi korral ka kohvikud-restoranid. Seda kõike lummavas rannikumiljöös – mustikate, kanarbiku ning kaljuplatoode keskel. Hoolimata paljudest võimalustest saarte vahel liigelda, ei ole tegemist massiturismi sihtkohaga. Siin ei ole kiirtoidurestorane ega hotellikette. Suurematel saartel leiab pereettevõtetena toimivaid väikeseid söögikohti ja majutusasutusi, vahel kohalikke kaupu pakkuvaid poekesi, väiksematel saartel ei ole äritegevusest sedagi jälge ja hakkama tuleb saada telgi ning kaasa võetud proviandiga.

Võib juhtuda, et saarekese poel puuduvad kindlad lahtiolekuajad ja poepidaja annab oma äri lahtiolekust märku vardasse tõmmatud lipuga. Või leiab oma jahiga randuja saarel eest postkasti, kuhu lahkesti palutakse jätta sadamatasu elektri kasutamise eest.

Kõige suuremad sadamad, nagu Hangö, Kemiönsaari, Parainen, Nauvo või Korppoo, pakuvad mahedal suveõhtul mõnusat äraolemist ka jalga laevale tõstmata. Sumin restoranides, vaikne muusika, valendavad mastiderivid ning mõnus muretus õhus… Purjetajad armastavad neid sadamaid lisaks tankimisvõimalusele seetõttu, et just siin saab end pärast mitmepäevaseid merereise korralikult duši all puhtaks pesta ning laua taga noa ja kahvliga süüa. Kaatris või jahis toimetatakse enamasti väiksemal ja ebamugavamal pinnal.

Suured sadamad pakuvad soovijaile näpuotsaga ka põhjamaist glamuuri, Nauvot näiteks on nimetatud lausa Soome St. Tropez’ks.

Siiski jääb siin kõik mõnusalt kodukootuks: šampanjareklaame asendab Paulig ning luksuskaatreid lihtsad matkapaadid. Ei ole sadamat sauna ega suitsukalata.

Tõelist, arhailist saarestikuvõlu pakuvad aga just väikesed saared, mida on kümneid, kuhu liigub suveperioodil praam, ning sadu, kuhu pääseb oma paadiga. Siinjuures on võrdlus väikese Tjorveni ja Soolavaresega täiesti kohane, sest lisaks oma saartele armastavad soomlased väga ka lapsi ja koeri. Nõrgema närvikavaga emad-isad peavad saarestikus varuma pikka meelt, sest kõikjal, kus randuvad jahid, on kaidel, kividel ja reelingutel jooksmas, hüppamas, kõõlumas ja kala püüdmas lapsed. Päästevestid viksilt ümber, hüppavad nad laevadelt vette, ujuvad kummirõngaste, -paatide ja SUPi-laudadega. Harv ei ole vaatepilt, kus üle reelinguääre vinnatakse kaile lapsevankrit või ronib ema kummipaati imikuga. Või koeraga.

Stenskär, Brännskär, Aspö, Borstö, Högsara, Örö, Utö – need on vaid mõned väikesaared idülliliste punaste majadega külakeste ja väikeste jahisadamatega, kuhu on võimalik minna praamiga.

Boskär, Berghamn, Iso-Kuusinen, Bodö, Björkö – need on vaid mõned saartest, kus oma alusega randuda, teha lõket, matkata kõrgendikele tõusvail kaljuradadel ja tunda end maailma veerel.

Meile meeldib öelda, et oleme eestlastena loodusrahvas. Ometi on just Soome kaunites paikades, nii mere kui ka järvede ääres tunne, et oled kas just loodusrahva, kuid loodust armastava rahva seas. Igameheõigus on au sees määral, milleni meil on minna pikk ja valulik tee. Ei ole me kohanud oma retkedel Soome tõkkepuid ega “telliskive”, tarasid ega ähvardavaid silte, mis teataksid, et siin on peremees, kes oma maale rändurit ei luba. Vastupidi, kõigil on õigus rannikule tulla, olla ja edasi minna, seejuures rakendades tervet mõistust ja kokkuleppeid, mis näivad olevat kaasa saadud emapiimaga. Saared on puhtad prügist, õhtuti ei kosta lärmi, kõikjal näivad inimesed arvestavat looduse ja üksteisega.

Loojang Utöl, mis on Saaristomere lõunapoolseim aasta ringi elatav saar. I Foto: Liina Vassil

Kasulikke viiteid Saaristomeres autoga, rattaga, mootorrattaga või jalgsi matkajale

Mõned näpunäited omal käel Saaristomeres seilajaile

  • Soeta reisi ajaks piirkonna Suuri Satamakirja, kust saad kogu vajaliku info sadamate, kaitstuse, kinnituste, teenuste jmt kohta. Samuti on abiks raamat “Käyntisatamat” (soovitavalt viimane versioon).
  • Soomlased armastavad oma saari ja kesksuvel täituvad väiksemad sadamad varakult. Kui tahta kindlasti kaikohta, peaks kohalejõudmist planeerima hiljemalt kl 13–14 ajal. Loomulikult võib trehvata, et koht jooksvalt vabaneb, kuid enam oleme kohanud seda, et hiljem tulijad lahele ankrusse jäävad.
  • Kohti väikestes sadamates ei broneerita. Kes ees, see mees. Suuremates sadamates on mõistlik koht helistades kinni panna. Mõnes suuremas sadamas, nagu Naantali või Nauvo sadamas võib vastu tulla follow-me-boat.
  • Kui võtta sihiks Saaristomere rahvuspargi väikesaared, oleks hea omada kummipaati, millega vajadusel maale minna. Kindlasti tuleb jälgida jooksvaid piiranguid lindude pesitsusaegade või looduse tuleohutuse kohta.
  • Kõige vaimustavamad on saarestiku looduslikud sadamad, kus randumisel otsad kaljus olevate aasade või kasvavate puude ümber kinnitatakse. Sügavus ei ole enamasti kuni 2 m süvisega probleemiks. Abiks on ahtriankur.
  • 1969. aastal asutatud keskkonnaliikumine Pidä Saaristo Siistinä ry (www.pidasaaristosiistina.fi) on suunatud Soome mere ja järvede puhtuse tagamisele. Paigaldades saartele käimlaid ning reoveepaagi tühjenduskohti, aitavad nad parandada meie Läänemere puhtust.
  • Soome lipuseadus näeb ette merealustel ahtrilipu eemaldamist päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui 21.00.

Liina Vassil on erialalt arst, loomult pigem introvert ja hingelt loodusesõber. Kõik, kes ekslevad, ei ole tingimata eksinud. Ja ekslemine mulle meeldib. Metsas, maal ja merel.