Popkultuur. Sander Varusk. 1968 – armastuse suvele järgnenud revolutsiooniline mäss

Foto: Shutterstock

Armastus, rahu ja vabadus on õhus, juuksed pikenevad, riided kirjunevad, kitarrikärinad vedelduvad, optimismilainel on kõik võimalik. Näiliselt pole midagi, mida noored muuta ei saaks. Kuid sama ruttu, kui saabus armastuse revolutsioon, lagunesid kõrged ideaalid kasvuraskustes ühiskondade realismidega põrkudes kolinal ja revolutsioonid muutusid siserännakutest katusele pööratud autodega barrikaaditud põlevateks tänavateks.

Artikli autor Sander Varusk on plaadipoe Terminal juht.

See polnud veel armastuse suve pikk pohmakas või hipide laisalt järeleandmatu möödunud aegu igatsev aastatepikkune mandumine. Pidu läks kibedaks, või ehk peaks tsiteerima Rolling Stonesi lugu: värvus mustaks. 55 aastat tagasi lendles värvikas 1967 pahurasse aastasse 1968 ja sattus rämedasse turbulentsi. Kuidas muutus mainitud Stonesi temaatika nii järsku valgusaastate kaugustest maadest ja vikerkaartest tänavakaklejateni, kuidas biitlite fanfaaridel toretsevalt kokku kutsuva “All You Need Is Love’i” asemel ragistatakse raskelt sammuvat “Revolutionit”, või kuidas soul’i-pioneeride Impressionsi smokingutes üles võetud kaanekujundusele järgneval albumil poseeritakse rusudes getoelamu ees, üles nurka soditud pealkiri “This Is My Country”?