Ühiskonnas kehtivatele repressiivsetele tavadele on läbi ajaloo silmapaistvalt vastu surutud heli jõuga ja nii on muusika rasketel aegadel voolanud põranda all, tänavatel ning Lauluväljakul.
Näiteks lähiminevikust on Trumpi inauguratsioon, peale mida valasid paljud artistid, nagu Fiona Apple, A Tribe Called Quest ja Carole King, oma protesti loomingusse. Ekstremism on kurvastuseks ka siia jõudnud ning tervet mõistust eirav paralleeluniversum, kus selle loo autor on ühiskondlikult kahjulik element ning Hitler täitsa okei vend, liigub reaalsusele aina lähemale. Taolise murettekitava tuleviku vastu astuti ka nüüd muu seas muusikaga ürituse Kõigi Eesti Laul kaudu ja taas on põhjust heli mõju pikka ja põnevat minevikku vaadelda.
Muusikažanr ei pea olema eranditult vaid turunduslik vahend, mille abil artist või pala kergesti seeditavasse ja ahvatlevasse pakendisse raamistada. Oma parimatel hetkedel on muusika andnud inimestele jõudu muuta valus olevik paremaks tulevikuks. Afroameerika kultuuris on muusika seda rolli täitnud eri aegade jooksul. Spirituaalsus ja kirik on alates orjastamisest olnud kogukonnale pea ainsaks vabaduse väljundiks. “Seal on läbi ajaloo lasunud mustanahaliste meeste ja naiste hing, sest kirik oli ainus koht, mis lubas vaba eneseväljendust,” rääkis muusik Mable John BBC dokumentaalis “Soul Deep”. Eneseväljendus ehk gospel voolas 1940ndatel kirikust lavadele ning sellised artistid nagu Mahalia Jackson, Sister Rosetta Tharpe ja The Soul Stirrers esinesid täismajadele üle terve riigi.