Johanna Maria Mängel: soul ehk vabaduse hingemuusika. Heli mõju

Ray Charles.

Ühiskonnas kehtivatele repressiivsetele tavadele on läbi ajaloo silmapaistvalt vastu surutud heli jõuga ja nii on muusika rasketel aegadel voolanud põranda all, tänavatel ning Lauluväljakul.

Näiteks lähiminevikust on Trumpi inauguratsioon, peale mida valasid paljud artistid, nagu Fiona Apple, A Tribe Called Quest ja Carole King, oma protesti loomingusse. Ekstremism on kurvastuseks ka siia jõudnud ning tervet mõistust eirav paralleeluniversum, kus selle loo autor on ühiskondlikult kahjulik element ning Hitler täitsa okei vend, liigub reaalsusele aina lähemale. Taolise murettekitava tuleviku vastu astuti ka nüüd muu seas muusikaga ürituse Kõigi Eesti Laul kaudu ja taas on põhjust heli mõju pikka ja põnevat minevikku vaadelda.

Muusikažanr ei pea olema eranditult vaid turunduslik vahend, mille abil artist või pala kergesti seeditavasse ja ahvatlevasse pakendisse raamistada. Oma parimatel hetkedel on muusika andnud inimestele jõudu muuta valus olevik paremaks tulevikuks. Afroameerika kultuuris on muusika seda rolli täitnud eri aegade jooksul. Spirituaalsus ja kirik on alates orjastamisest olnud kogukonnale pea ainsaks vabaduse väljundiks. “Seal on läbi ajaloo lasunud mustanahaliste meeste ja naiste hing, sest kirik oli ainus koht, mis lubas vaba eneseväljendust,” rääkis muusik Mable John BBC dokumentaalis “Soul Deep”. Eneseväljendus ehk gospel voolas 1940ndatel kirikust lavadele ning sellised artistid nagu Mahalia Jackson, Sister Rosetta Tharpe ja The Soul Stirrers esinesid täismajadele üle terve riigi.

Paralleelselt gospeli populaarsusega sai rohkelt kõlapinda ka teine musta muusika suund –ehk rythm and blues (mitte segamini ajada 1980ndate lõpus saabunud nüüdisaja R’n’B-ga). Žanri sünniks võib pidada džässmuusik Louis Jordani lugu “Caldonia”, milles segunesid bluus ja džäss. Uus, hoogsa rütmikaga tantsumuusika sai segregeeritud Ameerikas võimude arvates ohtlikult populaarseks, kui ka valge publik end selle taktis õõtsutama hakkas, ning peagi töödeldi stiil mahedamaks ja see sai uue branding’u tulemusel nimetuse rock’n’roll.

Taaskord võtsid valged mustanahalistelt midagi, mis viimastele kuulus, ning R’n’B-ga läbilöögi lävel olnud muusikud seisid silmitsi järjekordse seinaga. Lootusetu olukord pani inimesed end tagasi juurte poole vaatama ning artistid, nagu Ray Charles ja Clyde McPhatter, hakkasid gospeli inspiratsioonil midagi uut kokku keetma.

R’n’B tantsulise rütmika ja vabameelsuse segunemisel gospeli hingestatud elementidega sündis soul.

Charles tõi oma kavasse ka naistrio The Raelettes ja nii lisandus muusikasse gospelile omane koori vastulaul solistile. 1959. aastal valas mees oma uue saundi loosse “What’d I Say”, millele järgnes plahvatus, mida võimudel ei õnnestunud seekord kontrollida. Soul esindas afroameeriklaste kogemusi julmal ajal, mis oli täis murtud lubadusi, kuid ka lootust, et tulevik on parem. Kogukonnas leidus neidki, kellele püha muusika seksualiseerimine ja valgele publikule turustamine ei meeldinud, kuid soulirongi ei peatanud miski.

1960ndateks oli soulist saanud uus tuus stiil, mis kõlas nii mustade kui ka valgete raadiojaamades, kuid segregatsioon kehtis endiselt ning inimesed elasid vägagi valges maailmas ja pidid selle reeglite järgi mängima. Nii sai näiteks Motowni plaadifirmast linditootmismasin, kus artistid käisid läbi Maxine Powelli lihvimiskooli ning laulukirjutajad pidid läbima plaadifirma looja Berry Gordy ja tema tiimi range hitisõela.

Sarnaselt toimis ka Chicagos asuv Chess Records, kes oli eelnevalt tuntuks saanud tugeva bluusi-plaadifirmana. Vanakooli bluus polnud 60ndatel enam tulus ning Motowniga võistlemiseks tuli suunda muuta. Kui noor Etta James Chessiga lepingu allkirjastas, lootis ta laulda toore jõuga ja hingest, kuid naisest pidi saama plaadifirma staar, kes imponeeriks nii mustale kui ka valgele publikule. Selleks tuli muusikat pehmendada. “Kui laulsid midagi bluusilikku, lisasid nad juurde keelpillid, millega nad bluusi toore heli magusaks muutsid,” kirjeldas James eelmainitud dokfilmis. Kuigi mõlema plaadifirma alt on lansseeritud ajastu suurimaid hitte, jättis taoline režiim vähe ruumi vabadusele ja originaalsusele.

Kohati paradoksaalselt leidsid paljud muusikud igatsetud priiuse Ameerika lõunaosariigi Tennessee linnast Memphisest, kus segregatsioon oli sügavam kui põhjas. Õe-venna Jim Stewarti ning Estelle Axtoni loodud plaadifirmast Stax sai justkui pelgupaik nii valgetele kui ka mustadele muusikutele. Staxi stuudiotes salvestatud toorest heli, mis erines suuresti Mowtowni kontrollitud saundist, hakati peagi kutsuma southern soul’iks.

“Staxis nahavärvi ei eksisteerinud. Olid vaid muusikud, kes koos luua ja lõbutseda tahtsid,” on kitarrist ja laulukirjutaja Steve Cropper oma kogemuste põhjal meenutanud.

Kuidas sai siiski taoline fenomen tekkida sügavalt rassistlikus paigas, kus mustanahalised endiselt orjade kombel puuvilla noppisid?

Kui legendaarne muusikaärimees Jerry Wexler soulilaulja Wilson Picketti Staxi lindistama lennutas, polnud viimane esialgu kuigi õnnelik, kuid stuudiosse jõudes muutus tema suhtumine suuresti. Valged pillimehed suutsid souli südamest mängida ning selle selgituseks on Wexler välja toonud lõunaosariiklaste fundamentaalse suhte maaga, mis on rassimälu kõrval ka üheks souli aluseks. “Kantri, bluus ja gospel on hingestatud lõunalikul viisil: neil on tugev side maaga, kohaga. Pickett polnud küll lõunaosariiki naasmisest elevil, kuid Staxis olemine vabastas temas midagi, millest ta ei suutnud Detroitis ega New Yorgis lahti lasta. Ta sai sealsete valgete muusikutega koos souli teha, sest nad olid lõunast,” on Wexler rääkinud. Nii sillutas muusika suhteid rasside vahel, kes olid tol ajal tohutult eraldatud.

Staxi saundi oli võimalik küllaltki kompromissitult turustada, sest taoline toores eneseväljendus juhtus meeldima mõlemale publikule. Soulist kujunes kodanikuõiguste liikumise kandev jõud ning žanri suurnimed, nagu Otis Redding ja Curtis Mayfield, levitasid sõna suurele auditooriumile, kuid nad polnud esimesed.

Sam Cooke alustas nagu enamik souli- ja R’n’B-lauljaid gospelist, kuuludes eelmainitud ansamblisse The Soul Stirrers. Kartes oma senise kuulajaskonna pahakspanu, varjas ta esialgu kirikumuusika kõrval ka teiste žanrite viljelemist, kuid tema äratuntav tämber reetis saladuse. Lisaks sellistele õhuliselt romantilistele hittidele nagu “You Send Me” kirjutas Cooke lugusid nagu “Chain Gang”, mis kätkes endas sõnumit, et mees pole unustanud, milline on afroameeriklaste minevik ja olevik. Bob Dylani 1963. aasta legendaarse protestilaulu “Blowin’ in the Wind” populaarsus ja edu andis ka Cooke’ile julgust ning nii sündis kodanikuõiguste liikumise hümn “A Change Is Gonna Come”. Mustanahalise mehena taoline lugu avaldada oli tol ajal suur risk, kuid see mängis olulist rolli souli ja vaba eneseväljenduse tee rajamisel nii teistele muusikutele kui ka tervele afroameerika kogukonnale. Soul esindas hingemuusikat ning uhkust oma juurte üle, mida ühiskonnas pidevalt vaenulikult maha tambiti.

Kodanikuõiguste liikumine lõppes teadagi segregatsiooni elimineerimisega, kuid rassism tõstab oma rumalat pead maailma eri paigus endiselt ning vajadus taolise muusika järele pole kadunud. Soul avaldub tänapäeval lugematute sämplite kujul näiteks hiphopis, millest omakorda on saanud üks mõjus ühiskonnakriitika platvorm – ja sõltumata žanrist kannavad helid endas võimsaid sõnumeid.

Heli mõju on rubriik, mis heidab valgust erinevate muusikasuundade allikatele, allhoovustele ja ühiskondlikele mõjudele.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (36)