Avaldame hiljutisel Edasi novellikonkursil žürii äramärkimist pälvinud Merilin Jürjo novelli “Antidepressant”. Selle ja valiku teisi konkursil osalenud lühijutte leiab ka värskest Edasi novellikogust. Põnevat lugemist!
Kristiina oli üks neist moodsatest naistest, kes õigustas ennast “kiire elustiili” sildikesega. Hommikul kell viis heliseb kell, mis lükatakse kolm korda edasi, kuni tekib hirm hilineda. Hilineda esimesele koosolekule, siis teisele, seejärel kliendikohtumisele, juuksuri ajale, lapsele kooli järele; siis on aeg minna tagasi tööle projekti kirjutama ja lõpuks koju. Ainult selleks, et avastada, kuidas lapsevanemate koosolek läks jälle meelest ära. Pidi taas klassijuhatajale helistama, vabandama. Ta teadis, et pojal on käitumisraskused. Küllap õpetaja arvas, et Kristiina väldib meelega kohtumisi.
Kiire elustiiliga käivad vaikimisi kaasas veel mõned tingimused. Kristiina öökapi sahtli tagumises nurgas oli väike roheline pakike. Estsitalopraam. See võeti välja kord päevas ja 10-milligrammine tablett neelati häbitundega pooleks hingehaavu lappima. See oli juba kolmas antidepressant, mida Kristiina proovis, ja võis olla, et tema palved olid juba ravimite võimsusega samaväärsed. Naine alustas fluoksetiiniga, mille mõjul ta esimese nädala vahtis igal õhtul aknast välja ja unistas tundest, mis tekiks, kui ta oma uusarenduse seitsmenda korruse rõdult alla hüppaks ja vastu asfalti puruks kukuks nagu arbuus, mille ta poeg kord vihahoos vastu maad virutas. Teisest nädalast alates loobus ta söömast. Tal kadus igasugune söögiisu. See oli vist neljandal paastupäeval, kui ta veresuhkur tegi vabalanguse ja kõik ta silme ees tõmbus kummalisse kõverpeeglisse. Ta oli valudes nurka kägarasse tõmbunud ja lalisenud midagi katkistest arbuusidest ning elu mõttetusest. See oli hetk, kus talle kutsuti kiirabi ning see viis ta otsejoones psühhiaatriakliinikusse. Ta ravimid vaadati üle, leiti, et need kõrvalmõjud on liiga ohtlikud, ja vahetati ravim paroksetiini vastu välja. Kristiina hakkas jälle sööma, ei vahtinud enam rõduakent, kuid nüüd lõpetas ta magamise. Õhtuti põrnitses ta lage ning tema uues huviorbiidis olid kööginoad. Ta küsis enda käest, kas ta kannataks selle valu ära. Ja mida rohkem ta neid küsimusi küsis, seda rohkem auku ta silmad vajusid, seda närvilisemaks ja ärrituvamaks ta muutus. Seda hetkeni, kuni ta avastas ennast oma poja peale karjumast, poeg pikali maas kägaras, peaaegu lämbumas paanikahoo kätte. Oli aeg jälle antidepressante vahetada.
