Filmiarvustus. Sander Varusk: kuidas saada neli geeniust nelja seina vahele. The Beatles “Get Back”

The Beatles "Get Back", kaader filmist.

Peter Jacksoni “Get Back” on üks suurejoonelisemaid muusikafilmi projekte läbi aegade. See on kolmefilmiline dokumentaaleepos materjalist, millest on juba tehtud film, mis põhimõtteliselt kustutati jäädavalt, kuna käsitletav periood kehastas erinevatele osapooltele lahkuminekut, tülisid, valusid, tee lõppu, aga ka ajastu lõppu ning ehk kõigi nende ja muu negatiivse koosmõju. Miks siis nüüd ja sellisel viisil, pool sajandit hiljem, saab kõik see kinni pandud purk taas avatud – purk, mis Paul McCartney jaoks paistis alati olevat usse täis, kuna Peter Jacksoni esimese lubaküsiva pöördumise peale filmi kokku panna oli Macca reaktsioon vastuoluline?

Plaadipoe Terminal juht Sander Varusk arvustab dokfilmi “Get Back”. Lavastaja Peter Jackson.

McCartneyt võib siin selgelt mõista. The Beatlesi lahkuminek oli üks rängimaid šokke popmuusika ajaloos, milleaegsete ajalehtede esikaaned kandsid tihti just McCartney pilti pealkirjaga, mis sildistas teda lahkujaks, või lahkumineku põhjuseks. Tehniliselt või juriidiliselt võis see olla ka tõsi, kuid fantastilise tee lõppu oli tajuda juba paar aastat. Seejärel, kui kõik neli kunagist fab four’i oma soolokarjääri alustasid, oli just McCartney see, kes sai ülekohtust tuld oma albumite “McCartney I” ja “Ram” pihta, vähemalt viimane neist on kasvanud ajapikku klassikuks ning mõjukaks teoseks. Seda veel enam, kuna “Get Back” toob ilmsiks Macca kui vankumatu, ent vastu tahtmist de facto liidri, kelle tung ja sihikindlus veavad kaarikut, mille neli ratast vaevu küljes logisevad. See Pauli sihikindlus koos jätkata ja luua, mistahes tujude või raskuste kiuste, on üks esimesi läbivaid jooni, millega puutume kokku “Get Back’i” esimeses osas. Ja kus algne Michael Lindsay-Hoggi 1970. aasta film “Let It Be” võis jättagi meid selle kahetseva tundega, viib “Get Back” oma kolme mahuka osaga meid palju kaugemale ning sügavamale.