Tahtsin pojale teha sünnipäevakingituse ning teadsin ette, et ta eelistaks kusagile sõita, autojuhina. Ja mida pikem ots, seda parem! Ta valis Narva-Jõesuu. Olin nõus, sest see on kontrastide paigana hea vaheldus, niisamuti tahtsin ma suhelda merega. Lõunaeestlase ja koduse inimesena ma seda tihti teha ei saa. Seega ootas mind ees suhtlus merega, mul olid talle mõned küsimused.
Niisiis sõitsime, kahekesi. Viljandist Narva-Jõesuusse. Läbi Põltsamaa ja Jõgeva. Ilm oli mõnus – tibutas kergelt vihma. Mitte rannailm. See tähendab, mitte rannailm paljude jaoks, küll aga minu jaoks. Sellele vaikelule ma lootsin. Olen oma üksinduseihaluses ja vaikuses elamises nii ära rikutud, et ei kujutaks ette, et võiksin veel elada kusagil, kus on palju inimesi. Või minna rannailmaga randa!