Tahtsin pojale teha sünnipäevakingituse ning teadsin ette, et ta eelistaks kusagile sõita, autojuhina. Ja mida pikem ots, seda parem! Ta valis Narva-Jõesuu. Olin nõus, sest see on kontrastide paigana hea vaheldus, niisamuti tahtsin ma suhelda merega. Lõunaeestlase ja koduse inimesena ma seda tihti teha ei saa. Seega ootas mind ees suhtlus merega, mul olid talle mõned küsimused.

Niisiis sõitsime, kahekesi. Viljandist Narva-Jõesuusse. Läbi Põltsamaa ja Jõgeva. Ilm oli mõnus – tibutas kergelt vihma. Mitte rannailm. See tähendab, mitte rannailm paljude jaoks, küll aga minu jaoks. Sellele vaikelule ma lootsin. Olen oma üksinduseihaluses ja vaikuses elamises nii ära rikutud, et ei kujutaks ette, et võiksin veel elada kusagil, kus on palju inimesi. Või minna rannailmaga randa!

Nautisin Narva-Jõesuud juba enne mere äärde minekut – teadsin, et saan seal käia “incognito”, peamiselt on siin puhkamas ju vene turistid ja kohalikud samuti venekeelsed. Mind ei vahita ega sosistata selja taga, see on väga vabastav. Noored teenindajad aga rääkisid meiega muidugi püüdlikult eesti keeles. Ja kuidagi toredasti kõlas see “peakokakala”, mis mulle toodi ja esitleti. Kõlas natuke nagu “coca-cola”. Kõlad on mulle huvitavad. Häälekõlad, keelekõlad. Kooskõlad. Ka ebakõlad!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (135)