Milleks linn on olemas? Tean ammu vastust. Olen ammugi, ükskord Pariisis, selle enda jaoks leidnud ja sõnastanud: linn on olemas raamatute pärast.
Et kirjutataks raamatuid, et neid trükitaks, loetaks, mõeldaks ja edasi mõeldaks. Ja pandaks riiulile tolmuma, ootama oma tundi, mida enamasti iial ei tule. Linn on suur raamaturiiul, see tähendab, mõtet on tal vaid raamaturiiulina, sest milleks muidu need mitmekordsed majad, ega ometi selleks, et neis leiaksid ulualust inimolendid ning nendega kaasnevad organismid, nagu kassid, koerad, papagoid, lutikad, prussakad, kolibakterid, tuvid, rotid? Kui linn lakkab olemast raamaturiiul, jääb ta tühjaks, mõttetuks, lihtsalt mateeriahunnikuks, kus sibavad eelpool nimetatud ja veel kõiksugu muud, enamasti päris jälgid olevused. Lihtsalt energiavampiiriks, mis maa tühjaks imeb.
Seda ta muidugi on, olgu raamatutega või ilma. Seda on ta muidugi kõigepealt, ajalooliselt, etümoloogiliselt. Linn on ehitatud ahnusele ja pettusele. Linna poliitökonoomiline põhimõte on algusest peale olnud väga lihtne: meelitada rumal talumees koos setuka ja toidukoormaga oma müüride vahele, joota ta seal täis, röövida paljaks ja saata siis ruttu jälle väravatest välja, ilma toidukoormata muidugi, naeruväärseks valurahaks püksitaskus mõni kirju pearätik ja paar kuivanud suhkrukringlit. Ruttu tast lahti saada, enne kui hakkab laamendama ja oma nõudma, saata ta maale tagasi, uut koormat kasvatama, et linn ikka kosuks ja õitseks. Kui ka talumehe ja tema setuka asemel on konteinerid, toitekaablid ja gaasitorud – vahet pole. See on puhtalt vormi küsimus. Linna vampirism, tema pettus, kuritegelikkus, jäledus, ülbus jäävad samaks. Ja muidugi soov oma kõlvatust kuidagi õigustada, musta valgeks pesta.
