Linna on jõudnud südajuuli.
Ühel Emajõe kallastest hõljub see juulikuu afrodisiaakum – pärnade hullutav lõhn, mis kleepub juustesse, lõhnameeltesse ja keelele. Üks südalinna puiestee on ajutiselt autodest vaba. Jalakäiate peo algust kogunes sinna tähistama nii palju inimesi, et polnud ruumi isegi seista, istumisest rääkimata. Kolme jõekohviku eest vooris läbi katkematu palverännak. Veidi eemal, puumajadest laotud äärtega Karlova tänavatelt leiab eest suvise südalinna vaikuse. Seal on väikeste poiste kasvava raskuse all kriuksuvad aiaväravad, kes saadavad mööda kõveraid äärekive keksivaid plikasid. Kõlab nende naer ja avatud akende vahelt sahisevad tuule käes pitskardinad. Aedlinnades, nagu Veeriku ja Vana-Ihaste, on lopsakate hekkide tagant kuulda praksuvaid söegrille ja plumpsuvaid õllepudeleid. Tartu suvi pole iial varem olnud nii siiruviiruline.