Rein Veidemann: (Eesti) kultuur kui paisuv kõiksus

Foto: Shutterstock

Aeg ja ruum on saanud alguse Suurest Paugust. Võime jääda pikalt arutlema eesti kultuuri esimese „plahvatuse“, n-ö Suure Paugu ümber, tähtsam on rõhutada, et tänaseks on eesti kultuur paisunud määrani, et selle jälgimine, tõlgendamine, „arvele võtmine“ ja varasemaga seostamine käib terviku tasandil juba üle  jõu. Analoog kosmose jälgimisega on siin omal kohal. Vaadelgem lähemalt, kuidas see paisumine (eesti) kultuuris käib.

Inimese vaatekohast on kogu olemasolev tegelikkus, sh loodus ja tehis- ning kujutluste ilm võetav kultuurina niivõrd kuivõrd see (ja ka inimene ise) omab tähendust. „Homo culturalis on eelkõige tähendust otsiv liik, kes januneb oma olemasolu tähenduse järele ning on selle otsinguil leiutanud müüdid, kunsti, rituaalid, keele, teaduse ja kõik teised kultuurinähtused, mis mainitud otsingut suunavad.“

Nõnda kirjutavad kultuurisemiootika õpiku („Kultuuride analüüs“, ingl. k. 1999, e.k. 2005) autorid, Kanada Toronto ülikooli semiootikud Marcel Danesi ja Paul Perron oma raamatu sissejuhatavates märkustes. Hiljuti, 2016. aastal, on Danesi, muide, avaldanud põneva ning üliaktuaalse käsitluse  digikultuuris (arvutisuhtluses) oluliseks kujunenud pildipõhistest emotikonidest („The Semiotics of Emoji: The Rise of Visual Language in the Age of the Internet”). Seegi vääriks eesti keelde tõlkimist. Tsiteeritava õpiku paatos seisneb aga selles, et „kultuur ise on märk, mis esindab inimestes kui liigis midagi fundamentaalsemat, nii-öelda kosmilist tähistatavat, millest me peaaegu midagi ei tea.“

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (43)