Oluline on mitte unustada, kuidas paistavad asjad, inimesed ja nähtused “publiku” seas olles.
Artiklisarjas “Tartu 12 tooli” on stiililt lõbusad kolumnid, milles Lauri Räpp kajastab aasta jooksul igakuiselt ja eri toolidel istudes Tartu elu, nähtusi, sündmusi. Iga artikkel sisaldab ka mõnda kultuurisoovitust, paika, kohvikut, toitu, jalutuskäigurada vms, mis on teda põlise tartlasena kõnetanud ja mida ta soovitab linna külalistelegi.
Suure osa oma elust olen istunud publiku seas, mitte laval. Viimase kuue kuu jooksul on kõik täiesti pea peale pöördunud ja istun enamasti publiku ees. Mõnel üksikul korral ka seisan, sõltuvalt sündmuse iseloomust. Tartus esinedes tuleb ette, et saalis on needsamad inimesed, kelle kõrval olen laval toimuvat jälginud. Nad on ikka needsamad tartlased, aga paistavad ometi teistmoodi. Sest vaatenurk on teine. Ka mina olen ikka seesama tavaline tartlane, aga paistan pealtvaatajatele hoopis teisiti, sest perspektiiv on muutunud. Tegelikult polegi see tähtis. Oluline on mitte unustada, kuidas paistavad asjad, inimesed ja nähtused “publiku” seas olles.