Lauri Räpp: Emajõelinn Tartu

Emajõgi. Foto: Shutterstock.

Üks asi on siin linnas juba väga pikka aega ühtemoodi. Suur suvi algab Tartus lõpuaktuste ja teetöödega. Lõpuaktused on küll veidi teistmoodi kui muidu, ent teetööd oma vanas headuses murede ja rõõmudega on ikka samad. Ent need, kes möödunud reedel südalinna sattusid, said näha midagi erakordset. Ja kohaletulnuid oli palju, lausa tohutult.

Erakordsus seisnes selles, et tegelikult ei olnud südalinnas toimumas ühtki suuremat sündmust. Seekord oli publikumagnetiks publik ise. Inimesed tulid kodudest välja, et näha teisi inimesi. Tõesõna, oli, mida vaadata. See oli sõna otseses mõttes vabaduse paraad. Nagu millenniumi paiku Tartus aset leidnud Freedom Parade, ainult et ilma tümaka ja diskoriteta.

Emajõe välikohvikute ääres oli Veneetsia, mida jagus vastaskaldalegi. Kergliiklusteedel vuras ja tilises Amsterdam. Rüütli tänava majade vahel ja helide keskel voogas inimmass nagu armastuse paraadil Berliinis. Pirogovi kuningriigi ja tema viimase kuninga Anatoli kunagised valdused olid kui mesila kõige populaarsem taru, kuhu kõik ümberkaudsed olid kokku tulnud. Külg külje kõrval sumiseti maast ja ilmast, lenneldi (p)õielt (p)õiele ja täiendati linnumagusa varusid. Räägiti isegi, et varajastel hommikutundidel näis Tartu nagu New York, linnana, mis kunagi ei maga. Eks ta omas mõttes ju olegi. Alati on keegi, kes tuleb töölt, läheb sinna või on seal. Alati on keegi, kellel ei tule und.

See reede oli üldse üks isevärki päev. Eelkõige ja enamuse jaoks tegi ta selliseks piirangute lõpp ja vabaduste taaskehtestamine. Mõelda vaid, et harjumuspäraste asjade tagasitulek võib ühe tavalise päeva nii eriliseks muuta, onju. Oma tavapärase tormlemise asemel kohtusime klubikaaslastega Delta majanduskonverentsil. Kuulasime põnevaid ettekandeid, lobisesime endiste õppejõudude ja vanade tuttavatega ning imetlesime taaskord hoonet, mis vana majandusteaduskonna asemel linnapilti ja (haridus)elu rikastab.

Jõmmu kulgemas mööda Emajõge. Foto: Shutterstock.

Võib rõõmuga tõdeda, et järjest enam on linn oma näo jõe poole (tagasi) pööranud. Seda mõlemal pool kallast – ühel rohkem, teisel vähem. Kõik see, mida linn teeb, peegeldub jõelt vastu. Seisatage ja vaadake, mida kõike jõe vood kannavad. Lodjad ja saunad, kalapaadid ja kaatrid, süstad ja kanuud – mis kõik veel! Sel isevärki reedel juhtusin jõe poolt linna vastu vaatama – seda Turusillast nii päri- kui allavoolu. Tunnistan, et nähtu rõõmustas mind. Ometi on meil pikk tee minna, et Tartu Emajõelinnana kogu ulatuses ja täies hiilguses särama lööks, et kuuldused sellest maailma kaugematele servadelegi kostaks.

Njah. Vahepeal oli üks pikk periood, mil Tartu Emajõelinna nime väljakandmisega hakkama ei saanud. Millal kõik muutus ja millest muutused alguse said? Pagan teab. Aga üks on kindel. Muutused ei tule sinu juurde. Oled sa linn või inimene. Muutused algavad sinu enda juurest. Sina ise oledki see muutus, mida ootad. Kõige suuremad muutused saavad alguse kõige väikesematest asjadest. Ja väikesed asjad vajavad suurt armastust ning kannatlikkust. Ent ei tohi unustada, et muutes iseennast, tuleb jääda iseendaks. Just seda ma paneksin oma kodulinnale südamele. Ka seda, et on asju, mida me näeme läbi oma silmade, nii nagu nad meie jaoks on. Need on täpselt needsamad asjad, mida näevad kõik teised. Ent läbi teiste silmade paistavad need hoopis teisiti. Kui me kõikide nende nägeluste käigus seda ei unustaks, kui vaidlused oleks rohkem arutelude mõõtu ja kui me püüdleks rohkem kompromisside poole, oleks Tartu veel parem linn kui ta juba on.

See selleks. Hetkel on Tartus suur suvi. On vabadus olla koos teisega ja juulikuus tuleb taas Autovabadus. Linn pulbitseb elust nagu ei kunagi varem ja samuti Emajõgi. Tulge ja veenduge selles ise.

Ja kui teil veab, kindlasti veab, siis satute mõnel varajasel hommikul nägema Emajõe uhkust – jah, see on meie tõrvakarva tummine lodi. Jõmmu. Lastiks mõni madrus, kapten ja väike reisiseltskond. Mine tea, ehk ka laevakokk. Ehk on seal üks poisipeaga naine, kel kaelas akordion, mõnel nooremapoolsel mehel aga tüdruk, ja madrusemütsi ning sinivalgetriibulise särgiga poisihakatis laevatekil jalgu kõlgutamas. Madrusesärgis habemik viipab kuumast kohvist aurava plekk-kruusiga. Poisike mütsiga. Noored armunud saadavad teile üle vee kaks säravat naeratust.

Kust nad tulevad ja kuhu teel on?
Seda te ei tea.
Aga see hetk on Tartu, nii Tartu…*

* Viimane lõik on ilmunud autori kirjutatud raamatus “Minu Tartu – väljast väike, seest suur”.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (25)